Scalped

Plaanisin algul selle koomiksi lugemise jätta Lauri poolt toodud virnast kõige viimaseks, kuid tänu Trashi- ja Nuxxi-poolsele kiitmisele ei suutnud kaua vastu pidada (pealegi kibeles ka omanik neid kiiremalt tagasi saama). Nii paningi Sandmani ja Preacheri natukeseks kõrvale ning võtsin ette indiaanilood. Tegemist on väga noiriliku koomiksiga. Olemas on väljaspool seaduslikke meetodeid tegutsev peategelane, nn saatuslik naine ja keskne maffiaboss, kelle ümber kõik sündmused keerlevad. Ka joonistusstiil on noirile omaselt hämar. Ainult, et tegevus ei toimu mõnes 30nendate Ameerika linnas, vaid alkoholismist, vaesusest, narkomaaniast ja kuritegevusest puretud Praise Rose'i nimelises indiaani reservaadis. Sündmused saavad alguse sellest, kui peategelaseks olev Dashiell Bad Horse saabub nimetatud reservaati tagasi pärast 15-aastast eemalolekut ja asub tööle kohaliku liidri ning maffiabossi Lincoln Red Crow alluvusse kuuluvas hõimupolitseis. Tema ilmumine mõjub omamoodi katalüsaatorina ning üles kerkivad paljud vanad vaenud ning sisepinged. Kaasa ei aita ka see, et jäänud on loetud päevad suurejoonelise Red Crow'le kuuluva kasiino avamiseni, mis meelitab omakorda kohale igasugust (peamiselt kriminaalset) rahvast, ja et Dashiell on tegelikult FBI salaagent. Scalped on kindlasti üks süngemaid ja mustemates toonides koomikseid mida ma olen siiani lugenud, algselt krimiloona alanud lugu muutub iga raamatuga (siiani kokku neli) tõusvas joones üha masendavamaks ja trööstitumaks. Kõigile indiaanlastele ning nendega kokku puutunud isikutele on justkui looja poolt ette määratud saatus lõpetada elu peale pikka viletsust jubeda ning verise surmaga. Tõsise portsu depressiivust saab lugedes kohe terveks päevaks kätte. Trashi sünnipäeval soovitas Lauri seda Harglale ka sõnadega, et peale lugemist hakkab ta loomingusse kindlasti hoopis süngemaid ning rusuvamaid jooni ilmuma. Mina igaljuhul lugesin pärast tujutõstmiseks Preacherit otsa (mis - nagu teada - pole ka kõige rõõmsam). Tempo on koomiksil samuti hea, molutamist pikalt pole. Mulle meeldis filmilik stiil, kus näidatakse alguses tagajärge ning alles siis pöördutakse ajas tund-päev tagasi ning näidatakse sündmusi, mis selleni viisid. Palju on ruumi kulutatud ka kauaaegsemate tagasivaadeteni – näiteks mitmete tegelaste (enamjaolt vägivaldsele) noorusele – millede abil kild killu haaval antakse lugejale infot tausta kohta. Sagedased on ka ootamatud twistid, kus mõne pealtnäha väga ühekülgse tegelase kohta selgub ootamatult mõni toimuvat pea peale pöörav fakt. Mis teksti puutub, siis alguses oli raske kasutatud släng, kuid mingil hetkel seda enam ei märganudki. Sai igal juhul korralik kiidulaul kokku kirjutatud, aga ma usun, et seekord ka põhjendatult, sest Scalped positsioneerub mu isiklikus koomiksite edetabelis kohe Sandmani järel teisele kohale. Neljanda köitega katkesid sündmused igal juhul väga põneval kohal. Ootan suure huviga, kuidas süzeeliinid sealt edasi hargnevad - kindel on vaid see, et peategelasi langeb arvatavasti edaspidigi nagu loogu. Viies pidigi Laurile varsti kohale jõudma, tuleb see kiirelt enda kätte krabada, enne kui Trash ja Nuxx jaole jõuavad.