pühapäev, 2. november 2008

Cool Air (1999)

See film on mu esimene tutvus Lurker filmiga millest loodan saab alguse soe ja kauakestev sõprus ning armastus. Antud asutus on nimelt võtnud enda eesmärgiks tuua ekraanile H.P. Lovecrafti Cthulhu Mythos'e, Edgar Allan Poe ja Robert W. Chambers'i ainetel vändatud lugusid. Cool Air oli nende Lovecrafti seeria esimene film ning praeguseks on neid kokku välja antud juba viis, millest igaüks pikkuselt umbkaudu tunnine. Peab tunnistama ,et "Külm õhk" oli üllatavalt hea. Lovecraft on ju teadagi kirjanik kelle töid on paljud üritanud ekraanile tuua ning enamasti ebaõnnestunult nii ,et ootused olid vaatama asudes üsnagi madalad. The Call of Cthulhu on minuarust esimene Lovecrafti ainetel tõesti hästi väljakukkunud film. Mehed nagu Gordon-Combs on muidugi ka lõbusaid filme teinud aga nende looming läheb pigem komöödia, kui horrori alla ja jääb oi kui kaugeks originaalist. Näiteks sellest samast Cool Air'ist on nad ka endaversiooni loonud, mis üks osa filmist Necronomicon ja mis on nii uskumatult muudetud ,et ma alles lõpus sain aru mis lugu aluseks on võetud. Kui originaalne jutt keskendus rahulikule noore kirjaniku ja vana teadlase sõprusele ning viimase saladusele siis Necronomiconi versioonis olid sees veel pahelised naised, surnud looted ja tont teab mis. Cool Air küll arvatavasti Lovecrafti lugude tippude hulka ei kuulu, kuid mulle isegi täitsa meeldis. Selles kolib peategelaseks olev, Lovecrafti lemmiktegelane, Randolph Carter 20nenatel aastatel äärelinnas üsnagi kehvakesse üürikorterisse ning tutvub seal haigushoo tõttu veidravõitu naabervanamehega. Üldiselt selline lühijutt mida oli lugeda mõnus ja tänu üsnagi heale ekraniseeringule ka vaadata. Tegelikult polegi see vististi mitte nii horror vaid pigem süngetooniline ulmelugu. Filmist endast rääkides tundub ,et Lurker just väga rikkaliku finantseerimisega kiidelda ei saa - kõik on tehtud suhteliselt minimaalsete vahendite - nelja näitleja, vana maja ning saunaahjust, plekktünnist ja mõnedest manomeetritest kokkukombineeritud külmutusseadmega. Kuid üldmulje on tõsiselt hea, isegi agregaat näeb punk ning salapärane välja ja kasutatud mustvalge stiil on lahe (ja peidab ka kindlasti palju vigu). Hea leid on veel Jack Donner kes Dr. Muñoz rollis - tema salapärane kähisev vanamees on üsnagi meeldejääv tegelane. Igaljuhul tore süngelt atmosfäärikas Lovecrafti ekraniseering mida usun võib julgelt soovitada. Lisadeks oli plaadiga kaasas veel neli Lovecrafti teemalist amatööride vändatud lühifilmi aga neist räägin ehk kunagi eraldi postituses. Never underestimate the power of the human will 9/10 (üle pika aja Lovecraft'i ainetel hea film ikkagi)

3 kommentaari:

muda ütles ...

Ah et hea film? (Piltidelt vähemalt paistab nii), meenuski, et ta siin kuskil riidas peaks vedelema. Ei tea ainult, mis mul ükspäev sisse läks, et Necronomiconi hoopis vaatasin selleks, et külma õhku meenutada.
See jutt aga tollest e.k. kogumikust üks lemmikuid.

metsavana ütles ...

Film oli minuarust päris hüva.

Muidu oli ka minuarust hea lugu aga lemmikuks jäi pigem ikkagi raamatu nimilugu - Pimeduses sosistaja.

metsavana ütles ...

Millest loodetavasti ka varsti filmi oodata! hehe