Cross of Iron (1977)

See film on sõjafilmidest minu isiklik täielik lemmik, millele järgneb personaalses edetabelis kohe Das Boot. Üle sai vaadatud põhiliselt kuna sõber ja tema militaarerialal töötav kaasa nõudsid ühte head sõjafilmi ning kuna paremat pähe ei tulnud ja viimati nägin mitmeid aastaid tagasi tundus hea valikuna. Tegevus toimub idarindel ning on käes juba sõja üsnagi viimane vaatlus, ehk põhiliselt tegeletakse paanilise taganemisega. Sellises olukorras saabub rindele uus ülem Hauptmann von Stransky (Maximilian Schell), selline ennastäis kõrgemat päritolu vennike kelle ülim eesmärk on Raudristi orden hankida. Õnnetuseks on ta aga sõnades küll tõeline kangelane kuid tegudes ja lahingus täielik arg sitakott (pugedes otsustavatel hetkedel laua alla) nii ,et medali saamiseks tuleb käiku lasta hoopis vassimine ja surve avaldamine. Siin tekib tal aga tõsine konflikt vastalise ja probleemse kuid sõdurite poolt siiralt armastatud rühmaülema Rolf Steineriga (James Coburn). Võrdlustest meenub Stanley Kubrick'u Paths of Glory (1957) kus samuti on sõdurite suureks vaenlaseks kohati hoopis nende endi ülemused. Samamoodi on antud film täiesti sõjavastane kus võitlustes ja suremises pole midagi kangelaslikku ega ülevat. Filmis pole ka ühtegi ideoloogilist natsi, arvatavasti tolleks aastaks polnud neid arvatavasti ka päriselt just eriti järgi jäänud. Stransky ajab oma rida samuti pigem edevusest tingituna, teda ei huvita kumb pool võidab, oma rahade ja valduste tõttu tuleks ta igaljuhul puhtalt välja ning autasuga saaks suguvõsa ees lihtsalt kelkida. Steiner ütleb aga mitmes kohas otse välja mida ta ideoloogiast ja sõjast arvab, samas on sõjakoledused teda sedavõrd muutnud ,et ta ei suuda teistsugust eksisteerimist ning elu enam ettekujutada. Olles haavatuna haiglas pakub talle isegi sealne õde nimega Eva võimalust kolida temapoole kuid Steiner keeldub ja suundub tagasi lahinguväljale. Hoolimata madalast eelarvest on tehtud kõik realistlikult, kasutuses on ehtsad vene tankid ning relvad, ka lahingutegevuse üle polnud sõbra elukaaslasel kes kaitsekolledzis õppejõud erilisi etteheiteid, pisasajade üle küll veidi noris aga üldplaanis siiski üsnagi realistlik. Ei mäletanud esimesest vaatamisest ka seda geiteemat. Näiteks kapteni ning tema tentsiku lugu ja sõjameeste suudlus. Ning mitmeid seksiga seotud stseene nagu Steiner'i enda põgus romantika haiglas ja ta rühma kohtumine vene naissõdalastega, kellede võlud saavad mitmetele sõduritele saatuslikuks. Titshot tuli ka ära mis sõjafilmi kohta üldiselt ebaharilik. Spoiler: eriliseks lemmikuks on filmipuhul lõpp, mõistan Steiner viha kui peale raskelt tagalast enda rühma juurde tagasivõitlust lihtsalt omad kaptenist pede ja Stransky käsul kogu ta salga kuulipildujaga mahanotivad. Kuradi mõnus koht on kui peale seda ta ei lase Stransky't lihtsalt maha nagu kaptenit, vaid surub mehele automaadi kätte ning lükkab õue, kus toimub parasjagu venelaste pealetung, lubades näidata kus raudristid kasvavad. Film lõpeb väga musta kuid humoorika stseeniga kui ülemus õnnetult karjub ,et Steiner õpetaks kuidas automaati pide sisse käib ning viimane esimest korda filmijooksul südamest naerma hakkab millega film ka lõpeb. Spoileri lõpp. Igaljuhul ohtralt vägivaldne, räpane ja kerglet häiriv sõjafilm - soovitan. 10/10