Jigoku (1960)

Minul on vähemalt nii ,et mida lahedam film seda rohkem see mõtteid tekitab ja pikemalt kirjutada võimaldab. Halva filmi puhul on aga alati pea kuidagi tühi. Nii on ka käesolevast filmist kirjutamine raske nagu siili sünnitamine. Jigoku polnud kahjuks ka sedasorti "halb film" mis mõjub häirivalt-ärritavalt või arusaamatult ja millele sa mõtled veel hea mitu päeva peale vaatamist ning mõnikord vaatad lõpuks veel ülegi. Ning lõpuks, vahel peale pika aja möödumist, leiad ,et tegemist on fantastiliselt hea asjaga. Jigoku oli pigem film mille vaatad ära, kehitad õlgu ja hiljem meenutad veel ainult selletõttu ,et blogi nõuab enda osa Peategelaseks on õnnetu mees nimega Shiro. Ei vea ta kohe millegagi. Küll ajab ta gängsteri alla, küll saab ta armastatu surma. Mida edasi seda rohkem ja rohkem neid laipu ta ümber tekib. Mingihetk sureb nooruk isegi ning satub põrgu, kus ei vea tal endiselt. Nagu Blond enda postituses ütles on asjad propotsioonist täiesti väljas. Shiro ja enamuse teiste tegelaste süüd seisnevad teineteise mittemõistmistes, möödarääkimistes ja valel ajal vales kohas olemises. Oleks võinud õnnetute vaeste inimeste asemel, kelledele tundis juba filmi algusosas kaasa, olla ka tõelisi patuseid jõletisi ning põrguveskis oleks võinud neid sorteerida nii ,et kannatajad eraldatakse ikka tõelistest süüdlastest mitte ei anta rooska mõlematele võrdselt mehemõõduga. Võibolla oligi autori mõte näidata kui masendav ja ebaõiglane on elu ning kui julmad ja ebameeldivad on ka pärast jumalad kelle hambusse sa satud. Äkki jaapanlased usuvadki sellist elu ja elulõppu? Paigast oli väljas ka film ise. Põhilise osa võttis Shiro ja ta lähedaste kannatused ning muu seebiopper. Põrgut oli lõpus ja minuarust liiga vähe. Traileri ja tutvustuse alusel arvasin-lootsin ,et põrgusse jõutakse üsna kiirelt ning edasi käib raske ning visuaalselt rikkalik vere ning piinamise orgia. Sellisel juhul oleks sisusuhtes isegi andestanud ning pigem vinget visuaalset poolt jälginud. Pildilisele poolele ju etteheita ei saaks, mitmeid huvitavaid kaadreid-stseene oli aga see pisku ei korva eelnevat tegevust kus arvatavasti kanti ette tohututes kogustes sümboleid mis aga minust kui lääne vaatajast kõik mööda libisesid. Näiteks needsamad vihmavarjud, mis nendega oli? miks nad toas ka nendega istusid? kas sümbol või kohaliku vihmavarjutööstuse promo? Ja näiteks kell 9 peatuv ajanäitaja. Hiljem rodendroniteinvasiooni blogist sain teada ,et jaapani keeles on "üheksal" tähenduseks veel kannatus-piinlemine. Sarnaseid hetki võis aga vabalt olla veel kümmneid mis arusaadavad vaid antud kultuuriruumist pärinevale isikule. Võibolla El Topo on japside arust samasugune arusaamatu igavus kuna näiteks kristlik vihjamine jääb neile arusaamatuks. Halb näide vist siiski Topo's oli üsnagi üheselt arusaadavaid sümboleid küllalt. Igaljuhul polnud see film päris minu "tass teed". Alla ma siiski veel ei anna ning vaatan kindlasti ka teised vanemad horrorid nagu "Onibaba", "Kwaidan" ära. Ehk meeldivad need rohkem. 5/10 Ja jällegi ei suuda ma väga madalat hinnet anda sest pilte võttes ja mõningaid stseene ülevaadates tundusid need isegi värvilt-muljelt lahedad.