seda ,et televisioon oli ka 30nendatel olemas teadsin juba varem.
Olen segiti lugenud riiulis olevat 1930a eestikeelset raamatut televisioonist
ning natuke tehnikaajaloost, Nipkow'i kettaga pildiedastajatest jms. Kuid
ometigi suutis Saksa varajasest televisioonist rääkiv dokumentaal mind tõsiselt üllatada.
Ei osanud arvata ,et kogu seda asja juba tollal nii tõsiselt võeti ja sedavõrd heade tehniliste
vahendite ning profesionaalsete võtetega tehti. Alguse sai televisioon Saksamaal nimelt juba 1935 aastal Paul Nipkow'i nimelisest asutusest. Alguses kanti pilti ette küll vaid ühest pisikesest stuudiost ning vaatajaid oli ka vaid sadakond (parteibossid ning vähesed väljavalitud ajakirjanikud). Kasutati veel poolmehaanilisi saatjaid/vastuvõtjaid ning diktor ei tohtinud väga rabeleda ja ta nägu meigiti võimalikult kontrastseks ,et paremini pildil eristuks. Sellest faasist
arenes aga TV väga kiirelt edasi, erilise hoo andis sellele sisse muidugi 1936a olümpiamängud,
kust tehti juba päris korralike kaameratega ülekanded (esimene tv jalgpallimängu ülekanne muide) ning see tõstis televisiooni populaarsust märgatavalt.
Kuna vaatajaid oli vähe siis propaganda ja informatsiooni edastajana oli ürg TV väärtus väike (propagandat edastati siiski ohtralt, kuid arvatavasti kokkuvõtteks vähem kui tänapäeval reklaame) ning peamiselt täitis ta meelelahutaja ülesannet, kuid aegamööda see muidugi muutus. Enne sõja algust kuskil 38 aastal oli Saksa televisioonil juba oma korralikud stuudiod, kus sai korraga kasutada kolme kaamerat, eraldi bussid välivõtete jaoks jpm. Tehti telelavastusi ning kokandussaateid ja välireportaaze. Kavatseti peatselt hakata tootma kümmneid tuhandeid tv aparaate ja neid odavalt müüma. Viimasele plaanile tõmbas küll algav sõda kriipsu peale kuid saateid edastati siiski edasi. Kasutusele võeti lisasaatjana isegi Eifeli tornis olev prantslaste vana raadiojaam. Tehti avalikke live esinemisi kus sõduritest publik sai ka kohapeal kaasa elada ning pilti kanti edasi haiglatesse haavatute moraali tõstmiseks.
Paul Nipkow'i nimeline tv jaam peatas saadete edastamise alles septeberis, 1944, olles regulaarselt töötanud selleks hetkeks 9 aastat. Sellisel kujul oli tegemist maailma esimese ja suurima regulaarse televisioonikanaliga. Kõik peamised põhimõtted ning tehnoloogia oli tollal juba paigas ja neid tundub kasutatakse küll tugevalt arendatuna kuid üldjoontes samana tänapäevalgi. Isegi digitv lisandumine ei muuda seda väga oluliselt, lihtsalt üks kodeerimine-ülekandmine vahepeale lisaks. Hoolimata sellest ,et kasutati peaaegu ainult otse ülekannet on säilinud Berlin Federal Film Archive's 285 rulli tv salvestusi millest huvitavamaid lõike kasutatakse ka antud dokfilmis. Peale antud filmi vaatamist ei tundu igaljuhul enam ka Natside kuubaaside eksisteerimine nii ilmvõimatu.
Ainus säilinud tv kaamera ning üks tollaegne teler
tv lavastus
Jalutud teevad trenni ,et rindele tagasi suunduda, järgmisena aga tantsisid ekraanil
käteta sõjaveteranid.
Üsnagi omapärane tehniline lahendus mida kasutatu olümpiamängude aegu, kõike filmiti tavalise filmikaameraga millest jooksis lint otse kaamera all bussis olevatesse ilmutusvannidesse ning sealt edasi tv kaamerasse, pildiedastuse viivitus oli kõiges mõni minut.
Vaata kööki
9/10
Postitused
seda ,et televisioon oli ka 30nendatel olemas teadsin juba varem.
Olen segiti lugenud riiulis olevat 1930a eestikeelset raamatut televisioonist
ning natuke tehnikaajaloost, Nipkow'i kettaga pildiedastajatest jms. Kuid
ometigi suutis Saksa varajasest televisioonist rääkiv dokumentaal mind tõsiselt üllatada.
Ei osanud arvata ,et kogu seda asja juba tollal nii tõsiselt võeti ja sedavõrd heade tehniliste
vahendite ning profesionaalsete võtetega tehti. Alguse sai televisioon Saksamaal nimelt juba 1935 aastal Paul Nipkow'i nimelisest asutusest. Alguses kanti pilti ette küll vaid ühest pisikesest stuudiost ning vaatajaid oli ka vaid sadakond (parteibossid ning vähesed väljavalitud ajakirjanikud). Kasutati veel poolmehaanilisi saatjaid/vastuvõtjaid ning diktor ei tohtinud väga rabeleda ja ta nägu meigiti võimalikult kontrastseks ,et paremini pildil eristuks. Sellest faasist
arenes aga TV väga kiirelt edasi, erilise hoo andis sellele sisse muidugi 1936a olümpiamängud,
kust tehti juba päris korralike kaameratega ülekanded (esimene tv jalgpallimängu ülekanne muide) ning see tõstis televisiooni populaarsust märgatavalt.
Kuna vaatajaid oli vähe siis propaganda ja informatsiooni edastajana oli ürg TV väärtus väike (propagandat edastati siiski ohtralt, kuid arvatavasti kokkuvõtteks vähem kui tänapäeval reklaame) ning peamiselt täitis ta meelelahutaja ülesannet, kuid aegamööda see muidugi muutus. Enne sõja algust kuskil 38 aastal oli Saksa televisioonil juba oma korralikud stuudiod, kus sai korraga kasutada kolme kaamerat, eraldi bussid välivõtete jaoks jpm. Tehti telelavastusi ning kokandussaateid ja välireportaaze. Kavatseti peatselt hakata tootma kümmneid tuhandeid tv aparaate ja neid odavalt müüma. Viimasele plaanile tõmbas küll algav sõda kriipsu peale kuid saateid edastati siiski edasi. Kasutusele võeti lisasaatjana isegi Eifeli tornis olev prantslaste vana raadiojaam. Tehti avalikke live esinemisi kus sõduritest publik sai ka kohapeal kaasa elada ning pilti kanti edasi haiglatesse haavatute moraali tõstmiseks.
Paul Nipkow'i nimeline tv jaam peatas saadete edastamise alles septeberis, 1944, olles regulaarselt töötanud selleks hetkeks 9 aastat. Sellisel kujul oli tegemist maailma esimese ja suurima regulaarse televisioonikanaliga. Kõik peamised põhimõtted ning tehnoloogia oli tollal juba paigas ja neid tundub kasutatakse küll tugevalt arendatuna kuid üldjoontes samana tänapäevalgi. Isegi digitv lisandumine ei muuda seda väga oluliselt, lihtsalt üks kodeerimine-ülekandmine vahepeale lisaks. Hoolimata sellest ,et kasutati peaaegu ainult otse ülekannet on säilinud Berlin Federal Film Archive's 285 rulli tv salvestusi millest huvitavamaid lõike kasutatakse ka antud dokfilmis. Peale antud filmi vaatamist ei tundu igaljuhul enam ka Natside kuubaaside eksisteerimine nii ilmvõimatu.
Ainus säilinud tv kaamera ning üks tollaegne teler
tv lavastus
Jalutud teevad trenni ,et rindele tagasi suunduda, järgmisena aga tantsisid ekraanil
käteta sõjaveteranid.
Üsnagi omapärane tehniline lahendus mida kasutatu olümpiamängude aegu, kõike filmiti tavalise filmikaameraga millest jooksis lint otse kaamera all bussis olevatesse ilmutusvannidesse ning sealt edasi tv kaamerasse, pildiedastuse viivitus oli kõiges mõni minut.
Vaata kööki
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar