laupäev, 15. november 2008

Patton (1970)

See film ootas mu laual enda vaatamisjärjekorda küll rohkem kui aasta. Põhiliselt seisis see enda pikkuse pärast - ikkagi kolm tundi ning mulle ei meeldi filme poolikult vaadata vaid pigem katsuks leida ikka hetke mil jaksaks sellest järjest läbinärida. Teiseks takistuseks olid eelarvamused. Kartsin ,et tulemas on raskelt usa patriotismist nõretavat lamedust kus näidatakse ilmekalt kuidas ameerika oli see kangelane kes tuli ning vabastas maailma natsidest. Rod Steiger, kellele esimesena Pattoni rolli pakuti oli väidetavalt arvanud sama ning osast keeldunud. Hiljem peale filmi nägemist olevat mees raskelt kahetsenud ja väitnud ,et keeldumine oli tema karjääri suurim viga. Hehe. Üllatuseks mulle meeldis. Mitte parim sõjafilm aga täiesti korralik ning usun, et ka tõetruu vaade selle pisut segase vanamehe ühele eluperioodile. Patton on karmi rusikaga, ülienesekindel jänki, kes uskus uuestisündidesse ning ajas pidevalt mitmete sellega seotud avaldustega kaasvõitlejaid segadusse. End ka ise üheks suurtest kindralitest pidav ning soovides oma nime ajalukku kirjutada oli ta enamasti pettunud oma riigi poliitikas ning tehnoloogia arengus. Tagala punkris passimine polnud selle mehe rida, tema tahtis ratsutada eesliinil ja pidevalt sündmustel ise silma ja kätt peal hoida. Vana unistas sellest kuidas nad saaksid Rommeliga tühjas kõrbes silm silmavastu kahevõitlust pidada ning oli ääretult löödud kuuldes ,et Kõrberebane ise ühes alguse suuremas lahingus kaasa ei löönudki vaid jagas Berliinist käsklusi. Aga eriline löök talle on see kui ta annab ühele noorsõdurile haiglas vastu hambaid kui ausale simulandile ja siis antakse kõrgemalt käsk meeste ees vabandada ning ajutiselt tagandatakse oma kohalt. Vaeseke oli nii õnnetu ,et mul hakkas tast lausa kahju. Ja siis vana mees käib ringi ja palub südamest ,et laske natuke veel vägesid juhtida ma ausalt enam ei tee nüüd midagi pahasti. Huvitaval kombel tundusid sakslased Pattonit rohkem austavat ja temast lugupidavat kui ta oma ülemused-kaasvõitlejad. Eriti hea koht oli muidugi lõpuavaldus. Kui ta teatab ametlikult ,et kuulge, nüüd on väed meil euroopas juba kohal, mis me veel ootame - edasi moskva peale! Niikuinii me sinna ükshetk lähme, miks mitte nüüd. Milleks sõdureid üle mere hakata solgutama nagu kass poegi. Sealt hakkas mulle muidugi eriti meenuma Dr Srangelove punkris märatsenud kindral ning tekkima kahtlused ,et kas mitte tüüp polnudki ehk selle tegelaskuju prototüübiks. Huvitaval kombel ei häirinud mind niiväga ka kindrali kangekaelne võistlust inglastega, kui ta üritas pidevalt käske eirates ikkagi esimesena mõne strateeegilise koha hõivata või siis aegajalt tehtud vihjed ,et kui poliitikute kokkumängu poleks olnud oleksid ikkagi ameeriklased olnud need kes marssisid esimesena Berliini. Ning pigem härrasmehelikult reserveeriti võidud britidele ning tehti ise musta põhitööd. Filmi suureks väärtuseks olid muide ka paar suurejoonelist lahingut ning mõnusaid loodusvaateid. Seitse oscarit ehk palju sellele kuid muidu tublilt üle keskmise film kindlasti. Kui on 3 tundi vaba aega nind huvi teise maailmasõja sündmusi ühest natuke teisesest vaatenurgast näha võib julgelt soovitada. Patton: Now I want you to remember that no bastard ever won a war by dying for his country. He won it by making the other poor dumb bastard die for his country. Pattoni rääkimismaneer alguses pisut häiris - mees vaid tsistaate puistasgi ja seda ka enda lähemate semudega rääkides, kuid olen isegi selliseid mehi reaalses elus kohanud kes räägib ka vabas õhustikus teistega kui oma asutuse alluvatega koosolekul. Hehe, Blond, kui selline kindral oleks su kasarmusse marssinud siis vaevalt oleks ta kahesilmavahele jäänud (insaid nali) Vene kõrge kindral sai just perse saadetud. Kindral on paremas ääres, morn sell keskel on tõlk kes peab sõnad edasi andma. Vanamees suudab jällegi oma sõnadega väikese diplomaatilise tormi veeklaasis tekitada. Patton lahendab üsna geniaalselt ja lihtsalt tekkinud ummiku. Pattoni üheksa ametit - liikluskorraldaja (tünni otsas kaadri keskel) Raisakotkad We're told of "wonder weapons" the Germans were working on: Long-range rockets, push-button bombing . . .weapons that don't need soldiers. "Wonder weapon"? My God, I don't see the wonder in them. Killing without heroics. Nothing is glorified, nothing is reaffirmed. Püstoliga lennukite vastu.. Vestlus langenuga. Ning pisike ajalootund 8/10

2 kommentaari:

Kalver ütles ...

ehh, ega ta miski õige kindral ei olnudki, kolonelleitnant vast kõige paremal juhul. pealegi rühmaülem pugistas pärast mõnuga naerda :)

metsavana ütles ...

Aga ega need eesti kindralid suurt ka oletan väga paremad pole. Hea nali igaljuhul.