Reede-laupäev sai Blondi blogi sünnipäeva tähistatud, igatlaadi
camp-cult horrorit nähtud ja ka üle viie tunni vene Sherlock Holmesi vaadatud.
Nüüd selleasemel ,et pühapäeva vaikselt mööda saata ja Steam Detectives anime abil
pohma peletada otsustasin, kuni mulje värske, ühe filmiarvustusega
hakkama saada. Miracle Mile nägin juba üle kümmne aasta tagasi ning
siis jättis film meeletult võimsa mulje ja sai koheselt
üheks lemmikuks. Kartsin uuestivaatamise juures üsnagi
seda ,et nüüd tundub tegevus palju naiivsem ning pehmem. Asjata.
Film algab peategelaste Harry ja Julie kohtumisega miskis zoloogiamuuseumis
ning nendevahelise armastusega esimesest silmapilgust. Noored veedavad
teineteise seltsis kvaliteetselt aega ja lepivad uue kohtumisegi kokku.
Kõik on sellises romantilise tv komöödia-draama stiilis ning on raske
ette kujutada mis võiks ometi valesti minna. Ent Harry magab
vägagi põhalikult (kuskil 12 tundi jagu) kokkulepitud kohtumise maha
ja jõuab õigesse kohta alles öösel. Seal võtab ta vastu putkas heliseva
telefoni. Toru teises otsas on äärmiselt närviline raketisahti töötaja
kes tahtis helistada hoopis oma isale ning kes teatab ,et puhkenud on
tuumasõda ja raketid jõuavad pärale seitsmekümmne minutiga. Paanikas Harry
asub Julie't otsima ,et koos linnast lahkuda, mis osutub aga päris keeruliseks ülesandeks.
Oma teel kohtub ta paljude värvikate tegelatega ning tekitab enda uudisega vägagi põhjalikku kaost. Ja iisilt alanud film läheb üha karmimaks ning postapokalüptilisemaks.
Tuumasõda on ameeriklaste mitmeid aastakümmneid üks suurimaid-tugevamaid ühishirme olnud. Seega pole midagi imestada ,et isegi umbmäärastest kuulujuttudest puhkeb filmis üleriigiline massihüsteeria. Blond arvas ,et kui juba tema arust oli päris karm teema siis ameeriklasena, keda maast madalast tuumasõjaga hirmutatud ning õpetatud ohukorral laua alla pugema, oleks ta kinos seda filmi nähes küll täis teinud ja poolelt seansilt minema tormanud.
Harry ja Julie tegelaskujud on väga toredalt mängitud. Sellised ehtsalt,
ülepingutamata lihtsad ja toredad inimesed kes lähevad hinge ning
panevad endale siiralt kaasa elama. Filmis on raske draama ning ajaga võidujooksu
kõrval ka paras annus huumorit. Näiteks pätist neeger või siis veinisõber
pilvelõhkuja katusel - esireas ootamas etenduse algust. Natuke on ka dr Strangelovest
tuttavat teemat, kus keegi alati haistab võimalust tekkinud olukorrast kasu lõigata ja
keerulises olukorras näha võimalust enese isikliku impeeriumi rajamiseks.
Huvitavad on veel kaadrid linnatänavaist vahetult enne tuumamürsu allasadamist. Valdav enamus elanikest on leidnud omale elu viimasteks minutiteks mingi lemmiktegevuse - kes rüüstab poodi, kes kõmmutab püssi, kes kepib naist, kes lakub või paanitseb niisama. Mõned nooremad ja aktiivsemad loodavad veel kuhugi varju joosta samas kui vanemad veedavad lihtsalt rahulikult koos aega.
Usun ,et teatud seoseid võib leida Harlan Ellison'i looga The Very Last Day of Good Woman.
Mis ka eestikeeles ilmunud kogumikus
Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames.
lahe kogumik muideks! ja tore lugu ka. Igaljuhul väga hea romantiline postapokalüptiline põnevik-draama mõningate humoorikate kohtadega. Kuna tegevus toimub peamiselt reaalajas umbes tunni jooksul võiks seda liigitada real-time thriller zanri. Lõpp on samuti pikalt meeldejääv. Üldiselt on antud film peajagu kõrgemal paljudest teistes tuuma-maailmalõpu filmidest ja omamoodi järjeks sündmustele võiks pidada filmi The Day After (1983). Lisainfot otsides komistasin veel kahele kirjelduse järgi potentsiaali omavale teosele, panen nad siia kirja rohkem enda jaoks ,et oleks meeles hiljem lähemalt uurida.
When Worlds Collide (1951), By Dawn's Early Light (1989) Lisaks tuleks Steve De Jarnatt'ilt vaadata ta teine postapokalüptiline film Cherry 2000.
Vaene neeger peab taas valge mehe eest tööd tegema
Ikka tõeliselt raske unega mees
kahtlasevõitu lendurid
veinisõber
Tõeliselt hea istekoht maailmalõpu jälgimiseks
Julie: People are gonna help each other, aren't they? Rebuilding things?
Harry: I think it's the insects's turn.
Asjalik kohvikutöötaja
ja üks äärmiselt rumal mõte..
Teine samuti väga rumal mõte
10/10
Postitused
Reede-laupäev sai Blondi blogi sünnipäeva tähistatud, igatlaadi
camp-cult horrorit nähtud ja ka üle viie tunni vene Sherlock Holmesi vaadatud.
Nüüd selleasemel ,et pühapäeva vaikselt mööda saata ja Steam Detectives anime abil
pohma peletada otsustasin, kuni mulje värske, ühe filmiarvustusega
hakkama saada. Miracle Mile nägin juba üle kümmne aasta tagasi ning
siis jättis film meeletult võimsa mulje ja sai koheselt
üheks lemmikuks. Kartsin uuestivaatamise juures üsnagi
seda ,et nüüd tundub tegevus palju naiivsem ning pehmem. Asjata.
Film algab peategelaste Harry ja Julie kohtumisega miskis zoloogiamuuseumis
ning nendevahelise armastusega esimesest silmapilgust. Noored veedavad
teineteise seltsis kvaliteetselt aega ja lepivad uue kohtumisegi kokku.
Kõik on sellises romantilise tv komöödia-draama stiilis ning on raske
ette kujutada mis võiks ometi valesti minna. Ent Harry magab
vägagi põhalikult (kuskil 12 tundi jagu) kokkulepitud kohtumise maha
ja jõuab õigesse kohta alles öösel. Seal võtab ta vastu putkas heliseva
telefoni. Toru teises otsas on äärmiselt närviline raketisahti töötaja
kes tahtis helistada hoopis oma isale ning kes teatab ,et puhkenud on
tuumasõda ja raketid jõuavad pärale seitsmekümmne minutiga. Paanikas Harry
asub Julie't otsima ,et koos linnast lahkuda, mis osutub aga päris keeruliseks ülesandeks.
Oma teel kohtub ta paljude värvikate tegelatega ning tekitab enda uudisega vägagi põhjalikku kaost. Ja iisilt alanud film läheb üha karmimaks ning postapokalüptilisemaks.
Tuumasõda on ameeriklaste mitmeid aastakümmneid üks suurimaid-tugevamaid ühishirme olnud. Seega pole midagi imestada ,et isegi umbmäärastest kuulujuttudest puhkeb filmis üleriigiline massihüsteeria. Blond arvas ,et kui juba tema arust oli päris karm teema siis ameeriklasena, keda maast madalast tuumasõjaga hirmutatud ning õpetatud ohukorral laua alla pugema, oleks ta kinos seda filmi nähes küll täis teinud ja poolelt seansilt minema tormanud.
Harry ja Julie tegelaskujud on väga toredalt mängitud. Sellised ehtsalt,
ülepingutamata lihtsad ja toredad inimesed kes lähevad hinge ning
panevad endale siiralt kaasa elama. Filmis on raske draama ning ajaga võidujooksu
kõrval ka paras annus huumorit. Näiteks pätist neeger või siis veinisõber
pilvelõhkuja katusel - esireas ootamas etenduse algust. Natuke on ka dr Strangelovest
tuttavat teemat, kus keegi alati haistab võimalust tekkinud olukorrast kasu lõigata ja
keerulises olukorras näha võimalust enese isikliku impeeriumi rajamiseks.
Huvitavad on veel kaadrid linnatänavaist vahetult enne tuumamürsu allasadamist. Valdav enamus elanikest on leidnud omale elu viimasteks minutiteks mingi lemmiktegevuse - kes rüüstab poodi, kes kõmmutab püssi, kes kepib naist, kes lakub või paanitseb niisama. Mõned nooremad ja aktiivsemad loodavad veel kuhugi varju joosta samas kui vanemad veedavad lihtsalt rahulikult koos aega.
Usun ,et teatud seoseid võib leida Harlan Ellison'i looga The Very Last Day of Good Woman.
Mis ka eestikeeles ilmunud kogumikus Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames.
lahe kogumik muideks! ja tore lugu ka. Igaljuhul väga hea romantiline postapokalüptiline põnevik-draama mõningate humoorikate kohtadega. Kuna tegevus toimub peamiselt reaalajas umbes tunni jooksul võiks seda liigitada real-time thriller zanri. Lõpp on samuti pikalt meeldejääv. Üldiselt on antud film peajagu kõrgemal paljudest teistes tuuma-maailmalõpu filmidest ja omamoodi järjeks sündmustele võiks pidada filmi The Day After (1983). Lisainfot otsides komistasin veel kahele kirjelduse järgi potentsiaali omavale teosele, panen nad siia kirja rohkem enda jaoks ,et oleks meeles hiljem lähemalt uurida. When Worlds Collide (1951), By Dawn's Early Light (1989) Lisaks tuleks Steve De Jarnatt'ilt vaadata ta teine postapokalüptiline film Cherry 2000.
Vaene neeger peab taas valge mehe eest tööd tegema
Ikka tõeliselt raske unega mees
kahtlasevõitu lendurid
veinisõber
Tõeliselt hea istekoht maailmalõpu jälgimiseks
Julie: People are gonna help each other, aren't they? Rebuilding things?
Harry: I think it's the insects's turn.
Asjalik kohvikutöötaja
ja üks äärmiselt rumal mõte..
Teine samuti väga rumal mõte
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar