Kriminal on Umberto Lenz'i üks üsnagi omapärane film. Seda meest tunneb nii ülejäänud maailm
kui eesti vaataja peamiselt arvatavasti Cannibal Ferox ja Eaten Alive! nimeliste filmide järgi.
Tegemist on mõnusalt stiilse ja üllatavalt põneva filmiga mis põhineb 1964a koomiksil. Ootasin
tegelikult hoopis komöödiat ja pea pool filmi püsis ka tunne ,et kohe kohe astub kuskilt näiteks Louis de Funes välja ning asub peategelast jälitama. Või siis pöördub tegevus Italian Spidermani stiilile ära. Tegelikult arenes aga pettuste ja ülemängimiste võrk üha karmimaks. Stiil meenutas tugevalt Kelme ning pühakuid ja pisut tulid ka meelde Miyazaki Lupin the third seeriad. Kenad vahemereäärsed vaated ja tegevuskohad võimaldasid mul lisaks pisut nostalgitseda ja meenutada pea kahe aasta tagust reisi sinnakanti. Hakkasin peale vaatamist veel mõtlema ,et Kriminali mängivast Glenn Saxson'ist oleks vägagi hea bondi saanud, parema kui päris mitmed teised pärisbondid.
Lugu ise algab kuritegeliku geeniuse nimega Kriminal, ebaõnnestunud hukkamise ning põgenemisega. Edasi jätkuvad seiklused Londonis, Madridis and Istanbulis,
kus Kriminal jälitab juba suuremat ja hinnalisemat teemantisaaki. Tegemist on sirgjoonelise,
napisõnalise, julma ning kaugele ette planeeriva antikangelasega. Oma eesmärkide jõudmiseks
kasutab ta enamasti pahelisi ja ahneid naisi. kes omakorda usuvad ,et hoopis nemad on need kes Kriminali ärakasutavad. Tapmine või piinamine ei valmista talle samuti erilisi südametunnistuspiinu, näiteks üks hea koht on see kui ta vahetab ühe oma ohvri habemeajamiskreemi kange happega ,et vigastada mehe nägu, millest hilisemates mahinatsioonides saaks kasu lõigata. Veidi arusaamatuks jäi küll
ta komme enne kuritegusid rõivastuda luukeremaalingutega liibukatesse, hakates nii meenutama kangest spidermani. Enamasti lõppesid maskeeritud sisenemised ikkagi sellega ,et ta tõmbas maski peast ning näitas kõigile enda tõelist nägu - mis oli pealegi politseile selleks ajaks ka hästi tuntud muutes varjamise suht kasutuks. Filmi lõpp jäi ka veidi lahtiseks ning nagu netist hiljem uurisin jätkub tegevus järgmises osas Il marchio di Kriminal (1968), pean ka selle
endale muretsema. Ebaolulise kuid huvitava faktina tuleb lisada ,et filmi muusika loojaks on Benito Mussolini poeg Romano Mussolin.
Blond superkurjategija.
8/10
Postitused
Kriminal on Umberto Lenz'i üks üsnagi omapärane film. Seda meest tunneb nii ülejäänud maailm
kui eesti vaataja peamiselt arvatavasti Cannibal Ferox ja Eaten Alive! nimeliste filmide järgi.
Tegemist on mõnusalt stiilse ja üllatavalt põneva filmiga mis põhineb 1964a koomiksil. Ootasin
tegelikult hoopis komöödiat ja pea pool filmi püsis ka tunne ,et kohe kohe astub kuskilt näiteks Louis de Funes välja ning asub peategelast jälitama. Või siis pöördub tegevus Italian Spidermani stiilile ära. Tegelikult arenes aga pettuste ja ülemängimiste võrk üha karmimaks. Stiil meenutas tugevalt Kelme ning pühakuid ja pisut tulid ka meelde Miyazaki Lupin the third seeriad. Kenad vahemereäärsed vaated ja tegevuskohad võimaldasid mul lisaks pisut nostalgitseda ja meenutada pea kahe aasta tagust reisi sinnakanti. Hakkasin peale vaatamist veel mõtlema ,et Kriminali mängivast Glenn Saxson'ist oleks vägagi hea bondi saanud, parema kui päris mitmed teised pärisbondid.
Lugu ise algab kuritegeliku geeniuse nimega Kriminal, ebaõnnestunud hukkamise ning põgenemisega. Edasi jätkuvad seiklused Londonis, Madridis and Istanbulis,
kus Kriminal jälitab juba suuremat ja hinnalisemat teemantisaaki. Tegemist on sirgjoonelise,
napisõnalise, julma ning kaugele ette planeeriva antikangelasega. Oma eesmärkide jõudmiseks
kasutab ta enamasti pahelisi ja ahneid naisi. kes omakorda usuvad ,et hoopis nemad on need kes Kriminali ärakasutavad. Tapmine või piinamine ei valmista talle samuti erilisi südametunnistuspiinu, näiteks üks hea koht on see kui ta vahetab ühe oma ohvri habemeajamiskreemi kange happega ,et vigastada mehe nägu, millest hilisemates mahinatsioonides saaks kasu lõigata. Veidi arusaamatuks jäi küll
ta komme enne kuritegusid rõivastuda luukeremaalingutega liibukatesse, hakates nii meenutama kangest spidermani. Enamasti lõppesid maskeeritud sisenemised ikkagi sellega ,et ta tõmbas maski peast ning näitas kõigile enda tõelist nägu - mis oli pealegi politseile selleks ajaks ka hästi tuntud muutes varjamise suht kasutuks. Filmi lõpp jäi ka veidi lahtiseks ning nagu netist hiljem uurisin jätkub tegevus järgmises osas Il marchio di Kriminal (1968), pean ka selle
endale muretsema. Ebaolulise kuid huvitava faktina tuleb lisada ,et filmi muusika loojaks on Benito Mussolini poeg Romano Mussolin.
Blond superkurjategija.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar