Max Payne (2008)

Kaalusin ja kõhlesin enne filmi vaatamist päris pikalt. Alustan sellest ,et olen Max Payne esimese mängu täielik fänn. Olen seda läbi mänginud (küll aastaid tagasi) kuskil 3 või neli korda. Sain cd suure kauplemise ja meelitamise läbi kohalikult kuulsuselt nimega Tull ühel 2001-2002 talveõhtul. Ilm mis väljas valitses oli täpselt sama trööstitu ja ebamugav kui mängu NY's. Lisaks suutis Tull mu koridori ja elamise sigaritega täis tossutada, mis võimaldas mängu veelgi paremini sisse elada. Payne on praegugi 6-7 aastat hiljem üks põnevaima stoori, mõnusaima õhustiku ning lahedaima 3d ja märuliga mäng mida tean ja tavaliselt ma ei salli 3d'd ei mängus ega filmis. Seetõttu ei suuda ma ka filmi arvustada erapooletult ning mängust näiteid toomata. Filmis on mängu sisuga üsnagi kergelt ümber käidud. Olukord pole sedavõrd hull kui I robotis kus Asimovist oli järele jäänud vaid robotid ning paari peategelase eesnimed kuid, kui kõik nimed oleks tegelastel-tegevuskohtadel vahetatud siis kardan ,et mul oleks kõvasti üle poole filmi kulunud ,et mingeid seoseid looma oleks hakanud. Võibolla poleksi seost taibanud enne postitust kirjutades. Paljudest mu mängu lemmikkohtadest oli kääridega üle käidud või täiesti välja jäetud. Näiteks alguse suurem tulistamine metrootunnelites (kus ka Alex tinaoa vatsa sai). on paar minutit kestev. Siis on maffia hotell täiesti välja jäetud millest on mul tuliselt kahju, see räpane urgas mis kubises narkomaanidest nis prostituutidest meeldis mulle väga enda atmosfäärilt. Järgnev pettumis oli Ragnaroc ja Lupino. Gooti stiilis vana kiriku v katedraali asemel kus personaalse armee varjus tegutses hullumeelne satanist (kes korra mainis ka Cthulhut) oli vaid laoruumis konutav erusõjaväeline, oeh. Jätkates siis üks üsnagi mõjus koht, tagasivaade Max'i pere tapmisele, oli kuidagi liiga eredalt ja rõõmsalt kujutatud samas kui see oleks pidanud just väga sünge ja hämar hetk olema. Mängus oli noiri moment palju tugevam ja ka lahedam, kui Max kondas mööda linna ja vahepeal lisainfot peale jutustas. Filmis oli esimene pool üks punnitatud segane rapsimine mitte hea krimi-noir, kus pöörati ilmselgelt ebavajalikele asjadele liiga pikalt tähelepanu. Mark Wahlberg (kes mulle üldiselt juba varasemalt ei meeldi) keeldus enne filmi tegemist mängu proovimast ning tundub ,et ka stsenarist ja resisöör polnud seda varem näinud. Kokkuvõtteks jääb täiesti tunne ,et loojad üritasid olla originaalsed, kõvasti sisu muuta ning kukkusid sellega täiesti läbi tekitades ainult ohtralt kummalisi süžeeauke. Näiteks kogu narkootikumide teema jäi segaseks, samuti põhipaha - kurja tädikese seos sellega. Inglitega narkomaanide nägemuste kujutamine mind isegi ei häirinud. Mängus endas valküüri narkootikum oli muidugi üsnagi leebem ja seda müüdi ohtralt linnatänavail. Jäigi taas arusaamatuks mis kõva kasu suurkorporatsioon sellega üldse lõikas, narkootikum mis muudab su kiirelt maniakiks ja lõpuks sunnib ensetapule - kes seda osaks? Mängus oli pealegi Payne halutsinatsioonid hulga vingemalt kujutatud, ülipikad koridorid ja keset tühjust mööda verejälje või veeni kõndimised jms. Filmi lõpus olid paar üksikud helget stseeni kuid üldine märul jättis ükskõikseks. Juba mitmendat korda ütlen ,et mäng oleks pidanud rohkem eeskujuks olema ja ma ei mõtle siin ,et Max oleks pidanud kogu aja bullet times olema (nagu ma mängides) vaid pigem mängus olnud John Woo loomingu eeskuju oleks võidud ka filmis rohkem järgida. Max Payne mängu produtsent on samuti üsnagi kriitiline filmi osas, näiteks ütleb ta intervius järgnevat: Other issues Miller had with the film were with how a couple of characters were portrayed. In the game, Jack Lupino is a drug distributor who Max eventually kills. In the film, Lupino is also a drug pusher, but Miller complains that he's "lamely killed by one of the film's non-action characters." He added, "The entire time we're told that this drug makes 1-in-100 people super-human, yet Lupino doesn't demonstrate this in the least. It should have taken a hail storm of bullets to bring him down, plus it should have been Max that kills him." Other characters Miller thought were poorly portrayed in the film were B.B. Hensley (a DEA colleague who ultimately betrays Max in the game), and even Max Payne himself, although Miller evidently didn't elaborate on what in particular he found lacking with these characters. It sort of makes you wonder whether anyone who was involved in making the games actually had any input at all in the making of the film. And why Mark Wahlberg actually agreed to be in it. And why so many damn people even saw it to make it number one over the weekend... Usun täiesti ,et siit lingil asuv Max Payne speedrun on filmist palju nauditavam. Ah aitab kah, ma võiks nii jätkata vist päris kaua. See võib muidugi olla pahura ja noriva fänni vingumine aga minu isikliku arvamuse kohaselt oli mängu stoori märksa parem kui filmil, kus jäi see täiesti keskpäraseks ja lausa kehvaks. NY vaated ja tänavad olid sünged ja kõledad kuid üldiselt jäi seda mõnusat fiilingut mis mängu mängides tekkis kõvasti puudu. Isegi lõpp poldud raatsitud Poets Of The Fall'i lugu panna vaid seal mürtsus mingi tuim rokk. 1/10