Narkofilmide vallas ma väga kodus pole ja ega kohe peale Trainspottingu midagi rohkemat hoobilt pähe ei tulegi. Tõsi, meenub veel film kus ühes episoodis jumal narkari kärbseks
muudab aga selle nime olen täiesti unustanud. Käesolev film näitab vaatajale 70nendate narkarite elu Ameerikas. Tollel ajal, nagu paistab, paistab hoiti veel isegi heroiini apteegis leti taga lukustamata sahtlis ja nii tegelevad peategelasteks olevad narkomaanide nendesamade apteekite, asjatundliku ning tõhusa tühjendamisega.
Ilustamist ja glamuuri on filmis vähe, nagu arusain põhineb ka tegevus romaanil mis omakorda mälestustel nii ,et side reaalsusega olemas. Nalja pisut siiski saab ja mitmeid humoorikaid meeldejäävaid kohti on samuti aga üldiselt siiski tõsine draama. Rõõmus hipiaeg oli 70nendateks juba enamvähem möödunud ja nii ei tule tule selline tulevikuta noorte inimeste elu kujutamine erilise üllatusena. Küünilisel Bob'il, kes poeröövlite kamba juhiks, pole endalgi erilisi helgeid ilusioone oma edasisest tulevikust ja saatusest. Lõpuks paneb kambaliikme traagiline surm ja hirm politsei ees teda teistsugust eluviisi otsima, mis osutub aga minuarust veelgi masendavamaks ning sisutühjemaks. Ümbritsev maailm on nii hall ja trööstitu ,et minagi oleksin arvatavasti sellises keskkonnas süstla või tablade järgi haaranud. Tegelased ise on õnneks üldist hallust tasakaalustava tegurina üsna värvikad ja põnevad, eriti meeldis mulle lisaks peategelasele veel muldvana narkarist kirikuõpetaja tegelaskuju. Häbiga tuleb tunnistada veel ,et Gus Van Santilt vist esimene vaadatud film.
Igaljuhul päris tugev ja realistliku mulje jättev narko-draama.
8/10
1 kommentaar:
Sitaks hea kraam, 100% puhas kaif.
Postita kommentaar