Gumnaam (1965)

Ma arvan ,et paljud teavad Ghost Worldi alguses telekas mängivat äärmiselt kahtlast India muusikapala mille saatel peategelane Enid mööda tuba ringi keksib, kindlasti palju vähemad teavad aga ,et see on tegelikult lõik 1966a põnevikust nimega Gumnaam. Mina ka ei teadnud. Otsisin mingil põhjusel seda toredat laulu netist ja sattusin täispika filmi otsa. Nagu internetist lugesin siis olekski film arvatavasti unustusse vajunud kui GW poleks sealt ühte lõiku kasutanud ning sellega sattus Gumnaam (tõlkes lost one) põhjendamatult suure tähelepanu alla. Võib täiesti julgelt öelda ,et Mohammed Rafi lugu We should get to know each other on selle ligi kolmetunnise filmi parim koht. Edasine on kahjuks üsnagi veniv ja lame - Agatha Christie Kümme väikest neegrit India versioon kus vahepeal tantse ja laule, tolamängimist ja romantikat. Kui on palju viskit ning elevandi kannatus siis võib vaadata, minul ei jätkunud neid kumbagi päris lõpuni. Süüdi oli ka see ,et umbes tund enne lõppu kadusid filmilt subtiitrid ära ja mu India keel on rooste läinud. Kerisin siis lihtsalt jutukohad edasi, vaatasin paar huvitavamat tantsu-laulunumbrit ja selle kes mõrvar on. Sisust: Lennuk koos kuue reisijaga teeb väidetavalt mootoriprobleemide tõttu hädamaandumise eksootilisele saarele. Peale seda kui reisijad ja üks piloot (silmnähtavalt tulevane kangelane filmis ) väljuvad tõuseb lennuk taas õhku. Mõningase ringiuitamise järel leiavad hädalised luksusliku hotelli, kus elab vaid üks kahtlasevõitu teener kes tundub olevat neid juba oodanud kuid mingit mõistliku seletust, mis täpsemalt toimub, temakäest ei saada. Varsti sureb salapäraselt esimene reisijatest ning metsast on kosta salapärase heledahäälse naise laulu. Oma momente, pean tunnistama, filmil siiski oli (muidu poleks vist jaksanud niigi kaua vaadada) ja peale kõige tuntuma algusloo meeldisid mulle veel kaks: Kui üheks peategelaseks olev Miss Kitty rannal uskumatult koomilise peene häälega laulab, seejuures koomiliselt tantisdes ja siis kui neiud vana alkohooliku läbi filmi kestnud keelitamise tulemusena end umbe tõmbavad. Tegelaskujud olid isegi esimene tund päris humoorikad ja värvikad. Välja arvatud küll Hitleri vuntsidega arengupeetusega kloun kes lossis teenri kohuseid täitis. Tobe veiderdamine hakkas tasapisi nimelt häirima, aga selline tegelane nagu kuulnud olen pidi India filmides olema suisa kohustuslik element, kohe peale laulude muidugi. Üks paksuke liikus veel millegipärast ringi temale mitu numbrit väiksemas kleidis. Kiita tuleks kindlasti kirevaid ja suurejoonelisi võttepaiku, neile oli tugevalt rõhku pandud ja sooja eksootilist maad oli külmast toast tekisisse mässituna lausa kosutav vaadata. Kui pikkust oleks poolevähem olnud, paljude igavate india laulude asemel aga veri ja giallo meeldinuks arvatavasti väga. Või kui laulunumbrid oleks olnud kõik sellised nagu esimene. Kaks romantilist liini venitasid ka pikkust ja igavust filmile otsa. Soovitan igaljuhul kindlasti vaadata laulunumbreid youtubest aga filmi ennast aga pigem vältida. Metsavana pisut vanemana Tossati filmis meeletult Ja see mees oli stabiilselt lihtsalt täis Kaks äärmiselt kahtlast meest Kui ööklubid oleksid praegu ka sellised siis veedaksin neis kõik reedeõhtud 5/10