teisipäev, 2. detsember 2008

The Stendhal Syndrome (La sindrome di Stendhal) (1996)

Filmi peategelaseks on detektiiv Anna Manni (Asia Argento). Uurides vägistamisjuhtude seeriat satub ta üht anonüümset vihjet järgides kunstimuuseumi, kus teda pilte vaadates ründab üldiselt harvaesinev haigus nimega Stendhali sündroom. Anna näeb maalidega seotud võimsat hallutsinatsiooni, milles teda suudleb ka hirmuäratav kala, ning kaotab teaduse. Sellega tõmbab ta endale aga vägistaja-mõrvari tähelepanu kellejaoks Annast saab lausa kinnisidee. Tegemist on Dario Argento uuema ning ka pisut ebatüüpilise filmiga. Siin filmis ei näe harjumuspärast vana head ning turvalist giallot. Mõrvari identiteet paljastatakse üsnagi kiirelt juba alguses ning ära jääb pikk ja okkaline avastamisetee. Argento ei luba küll endiselt tütrel ühtegi tõsisemat alastitseeni teha kuid samas laseb temaga juhtuda jõhkramaid asju kui kunagi varem. Ei tule meelde hetkel ühtegi teist ta filmi kus peategelast oleks lastud mõrvari poolt vägistada ja seda veel korduvalt. See mõjub aga häirivamalt ning julmemalt kui tosinkond rappimist mehe varasemates filmides. Lisaks on mitmeid päris veriseid, sadistlikke ning jõhkraid tapmis-sandistamisstseene, nii ,et ka gore austajad ei pea pettuma. Asia Argento maine paranes käesoleva filmiga minu silmis kõvasti. Varem tundus ,et isa filmidesse on ta saanud peaosi ohtra pealekäimise ning mangumise eest ja hiljem teiste resisööride omadesse tänu oma vanamehe kuulsusele. Stendhal Syndrome'is kukub tal aga üha raskemalt hullumeelsusesse vajuva neiu mängimine päris kenasti välja. Kena noor naine keda filmi alguses näeme kunstiumuuseumi sisenemas on filmi lõpupoole selline ,et ajab ka enda psühiaatrile hirmu peale. Areneva ning muutuva hullumeelsuse kujutamisele ning lahtiseletamisele on filmis ohtralt pinda eraldatud ja seda on tehtud päris hästi, mulle endale meeldis just see "pildi sisse minek". Mart kommenteeris veel kõrvalt ,et selline vaimuhaigus polekski nii paha ja võimaldaks narkootikumide pealt kõva raha säästa. Lõpplahendus hoolimata enda loogilisusest oli raskesti aimatav ja tuli üllatusena. Selle eest võib ka paar punkti kohe julgelt lisada. Vägistaja endaga seevastu ei tegeleta pea üldse, tema jääbki selliseks suvaliseks tavaliseks pervoks ja sündmusi käivitavaks katalüsaatoriks. Samas ega see ei häiri ka. Mart lisas peale vaatamist veel ,et võrreldes Tenebrega on siiski pisut kohati veniv ning antud teose kõrgusele ei jõua. Nõustun ka ise sellega, kuid leian tegemist on kindlasti Argento uuematest filmidest ühe parimaga mis on minuarust tüki vaadatavam kui Two Evil Eyes, la Terza madre ja Master of horrori Jenifer. Üllatuseks avastasin veel imdb uurides ,et mees tegeleb hetkel Suspiria remake loomisega. Kahtlen tõsiselt kas ta suudab ikka vanas eas nooruses püstitatut ületada, lõpuosas saab ehk asja elegenatsemalt lahendada kuid stiili ning muusika osas ei usu ,et need võiksid paremini välja tulla. Ahja helitaust oli ka päris hästi välja kukkunud. 8/10

2 kommentaari:

muda ütles ...

Suspiriat siiski Argento ei tee, tal praegu käsil Giallo.
Suspirias hakkab hoopis ANtalie Portman mängima

metsavana ütles ...

Hooletusviga mis tekkis pealiskaudsest imdb uurimisest. Resisöör ta tõesti seal ei ole, kohendab ainult pisut stsenaariumit.