Silent Movie (1976)

Komöödias tundub Mel Brooks, Marty Feldman ja/või Gene Wilder olevat täiesti raudkindel kombinatsioon. Näiteks The Producers (1968), Blazing Saddles (1974), Young Frankenstein (1974) ja Silent Movie (1976) on kõik mu vanad lemmikud. Kuna viimast sai nähtud kõige rohkem aega tagasi siis tekkis üks hilisem õhtutund mõte ülevaadata. Aju polnud selleks hetkeks ka seisundis ,et oleks midagi sisukamat kannatanud. Minu rõõmuks selgus ,et mäletasin filmist vähem kui arvasin. Tegemist on tummfilmi parimates traditsioonides komöödiaga. Selline mõnus vana slapstick mis meenutab väga Harold Lloyd filme. Sisaldades veel kõvasti absurdi ja Brooksi omapäraseid ideid. Filmis mängib Mel Brooks isiklikult peategelast Mel Funn'i - joomisprobleemidega läbikukkunud resisööri, kes plaanib suurejoonelist tagasitulekut (ja oma vana filmikompanii päästmist) selleläbi ,et teeb üle mitme aastakümmne taas tummfilmi ja kaasab sinna kõik saadaolevad suured staarid. Filmi põhitegevuseks ongi see kui Brooks, Marty ja DeLuise enda kollase pisikese autoga mööda Hollywoodi sõidavad ning tähti, mitmesuguste eriskummaliste meetodite abil, enda filmi kaupleva. Piinlik lugu aga ilma imdb abita panid nimedest peas kellukese helisema vaid Burt Reynolds, Paul Newman ja James Caan (viimane põhiliselt kuna olin äsja Misery't vaadanud). Mis teha, halb nimedemälu. Kiita tuleb igaljuhul kõiki neid näitlejaid selle eest ,et omavad head huumorisoont ning suudavad vabalt ka iseendi üle ohtralt naljavisata. Peategelastest tõuseb kõige rohkem esile Marty Feldman kes on tummfilmis täiesti oma elemendis ning on filmi kõige koomilisemaks ja lõbusaimaks kujuks. Tema dressides ja tankistimütsis tegelane suutis stabiilselt pidevalt midagi naermaajavat teha. Tõeliselt kahju ,et selline andekas naljamees nii noorelt ja rumalalt (toidumürgitusse) suri. Mel Brooks mängib samuti päris hästi ja minuarust oleks tema sobinud kordi paremini The Twelve Chairs (1970) filmi Frank Langella asemele Ostap Benderit mängima. Mulle tuletas vähemalt ta tegelaskuju pidevalt suurt kombinaatorit meelde (ja seda mitte ainult peakatte tõttu). Igaljuhul originaalne komöödia kus saab päris mitmes kohas julgelt südamest naerda. Pöördudes tagasi postituse alguse juurde siis tundub ,et Brooks on oma hilisemas loomingus ilma Wilderi ja Marty'ta suhteliselt alla käinud. Dracula: Dead and Loving It (1995) oli näiteks täielik junn ja ma ei saa aru kuidas ta nõustus The Producers (2005) juures kaasalooma, võrreldes vanaga oli uusversioon raskelt vilets. Spaceballs (1987) jättis mind ka pisut külmaks aga seda võibolla kuna pole eriline Star Warsi fänn. Tõsi, näiteks Robin Hood: Men in Tights (1993) pole ma veel näinud, küll aga olen sellekohta palju positiivseid kommentaare kuulnud nii ,et samas ehk vara sedavõrd karmi hinnangut anda. Ahja üks hea film Marty ja Gene Wilderiga on veel The Adventure of Sherlock Holmes' Smarter Brother (1975). Peaks järgmiseks küllap Yellowbeard (1983) osas mälu värskendama. Mäletan ,et hoolimata madalatest hinnangutest mulle see päris meeldis. Ikkagi Monty Pythoni kamp pluss Cheech Marin - Tommy Chong ja Marty. Vaadatud aga taas hulk aastaid tagasi. Inimfilmirull Marty Alkohoolikute messias Ainus koht kui filmis ka räägiti 9/10