esmaspäev, 14. september 2009

Night of the Demon (1957)

Filmi peategelaseks on Dr. John Holden kes saabub Londonisse sümpoosionile mis keskendunud paganliku kultuse liidri - Julian Karswelli - paljastamisele. Tema eelkäia Harrington on seejuures kahtlasevõitu autoõnnetuses kombel surma saanud. Nii hakkabki siis John koos Harringtoni kena sugulase Joanna'ga asja tasapisi uurima. John ja Johanna moodustavad kena vastandliku paari kus mees on absoluutne skeptik kellele näita näpuga kummitust ja tema vahib näppu ning keeldub uskumast ka siis kui deemon teda persest näksab. Johanna aga usub üleloomulikku liigagi ja üritab tõestada ,et tema onu tappis koletis kelle Julian siia maailma kutsus. Seda arvestades on eriti veider Juliani enda käitumine kes maksku mis maksab üritab Johnile tõestada vaimumaailma olemasolu ning sokutab mehele veel deemonigi sappa. Ma õigupoolest ei saanud lõpuni täielikult aru selle mehe motiividest ja miks ta nii kangekaelselt üritas tõestada ,et tema on mõrvar kui kõik (ka üks peategelastest) uskusid õnnetusjuhtumisse ? Ta oleks võinud enda uhkuse lihtsalt alla neelata, lasta sel sümpoosiumil oma nurgas teda petiseks edasi tembeldada ja seda pealt vaadates veel pihku naerda. Aga tema pidi kohe hakkama igaühele kes kultust halvustas ruunimärke tasku sokutama. Harringtoni mõrvast sai veel aru kuna ta naeruvääristas Juliani lehes ja pärast veel provotseeris. kuid John? Kas lihtsalt tugev paranoia või suurusehullustusest toidetud soov kõik enda vaenlased hävitada, tunnustusejanu ? Ei oska tõesti öelda. Tegelikult läheb see Johni ja Juliani võitlus isegi päris pinevaks ja filmi lõpus rongis toimuv oli juba tõsiselt hea. Kui filmi onu Kalveriga vaatama hakkasime siis oletasin ,et ju see üks selline vana kummist koletiste film ole, Kalver vaidles vastu ,et talle paistab tegemist olevat ikka psühholoogilisema filmiga. Mille peale minut hiljem ülalolev peletis kaadrisse sammus. Aga ega ta kõige hullem välja ei näinudki, suisa päris viisakas ja ekraanil oli ta kokku filmijooksul ka vaid minuti või kaks. Kui miski ülepingutatud oli siis ehk võitlus tont-kassiga (meenutas Ed-Wood'i ja kohta kus Lugosi maadles kummimaoga). Üldiselt rõhuti aga tontide asemel siiski atmosfäärile ja kaameratööle mis oli täiesti vaimustav. Niivõrd häid piltpostkaart vaateid näeb harva, isegi trepist allatulek oli suudetud selliselt lahendada ,et tahaks sealt kümme screenshotti võtta. Kahju ,et mustvalge film enda varjude-valguste mängudega on tänapäeval unustatud kunstiliik. Muide filmis näeb ka ühte bizarremat transsi langemise viisi mida tean. Selliseid häid camp kohti leidus aga veelgi. M.R. James'i lugude järgi tehtud filme vaataks heameelega veel mitu ja katsun lähiajal ta eestikeeles ilmunud raamatu ka enda käppade vahele saada. 8/10 Juliani emaga oli valmis igale huvilisele kohe Necronomiconit tutvustama. Ja jäätist jagama Ma ei süüdista peategelast ,et ta meediumit tõsiselt võtta ei suutnud Ovele ka nukake silmarõõmu Maag ja tema tubli valvur Mitte ülemäära suur täiskuu vaid avanev värav võõrasse dimensiooni kah üks para spesialist

5 kommentaari:

Lauri ütles ...

Ruunimärkide sokutamine viitaks nagu jutule "Casting the Runes" aga tundub et siin on M.R. Jamesi lugudest teisigi lõike sisse miksitud.
Eesti keeles on ilmunud kogumik "Kummitused nukumajas" ja see on täpselt selline, et mõni lugu on päris hea, mõni aga paras okse.

metsavana ütles ...

Ahaa, ma ei teadnudki ,et "Kummitused nukumajas" tema raamat on, seda olen kunagi ammu lugenud ja oli jah selline väga ebaühtlase kvaliteediga. Ise pidasin silmas Kanoonik Alberici väljalõikeid.

Muide sul on originaalse algallika osas õigus sest vähemalt wikipedia väidab samuti selleks olevat Casting the Runes loo.

Lauri ütles ...

"Casting the Runes" on eesti keeles ilmunud Elmatari 1995. aasta horrorikallakuga kogumikus "Olend väljastpoolt meie maailma" nime all "Visatud ruunid".
Lugu iseenesest on päris hea, üks paarist-kolmest Jamesi tondijutust, mis mulle tõesti meeldivad.

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1564

higgins ütles ...

Holy crap, alt teisel pildil on Marko Matvere.

metsavana ütles ...

Pagan võtaks, siis ma olen seda juttu sealt "Olend väljastpoolt meie maailma" raamatust kunagi üle kümmne aasta tagasi ikka lugenud, ei mäleta küll midagi.

Ma ei suuda praegu Marko Matveret visualiseerida isegi peale väikest pingutamist, aga noh äkki oli tõesti tema seal, vahi tempu