Sandman - koomiks, mis on parem kui sliced bread

Olles jõudnud Sandmani lugemisjärjega juba viienda köiteni tekkis huvi uurida ,et mida Eestikeelses ka sellest kuulsast koomiksist kirjutatud on. Üllatuseks ega eriti polnudki, valdav enamus allikaid viitasid ajakirja "Noorus" 1996 aasta märts-aprill numbrile (lk. 24-25) ja selle netiversioonile aadressil www.ut.ee/~ivarl/ivarbook.html mis paistab juba pikemat aega maas olevat. Igaljuhul tekkis uudishimu ka oma silmaga seda peamist (ehk ainust) eestikeelset artiklit näha (eriti peale seda kui mu koomiksite allikas Lauri tunnistas ,et tema huvi Une-mati vastu tekkis just selle artikkli lugemisest) ning nii palusin Juurakul, kellel ajakiri olemas, jutt sisse skännida ning mulle meilida. Ja kuna tegemist oli tõesti päris mõnusa ülevaatega siis otsustasin ta internetti tagasi tuua ehk oma blogisse riputada. Lisaksin heameelega tekstile ka autori nime kuid kahjuks ei leidnud seda kusagilt. Kui olen igaljuhul mingeid õigusi rikkunud või sa lihtsalt ei taha selle artikli avaldamist siis anna teada ja võtan ta maha. "Kas te usute, et Jeesus Kristus on Jumala poeg? Jõulude ajal kirikus vähemalt käite? Aga äkitselt hoopistükis tõmbate kollase värviga triipe oma kiilaspeale? Või eelistate rohelist värvi? Kuid äkki ma eksin ja te kannate pigimütsikest?? Tunnete nõrkust viirüki suitsu vastu? Kummardate ehk hoopis dialektilist materialismi ja klaaskirstumuumiat? Tegelt on kõik see on bullshit, kõik need jumalad, kes nad ka ei ole. Nad elavad ju kõigest nii kaua, kuni elab viimane neisse uskuja. Vähevõitu kuidagi. EQ usub hoopis Neil Gaimanit, tõeliste jumalate leiutajat. Ja püüab seda nüüd teilegi selgeks teha, miks. Neil Gaiman ise ei ole jumalus. Jumal hoidku selle eest. Neil Gaiman on inimene, täpsemalt inglane. Ta on sündinud 10. novembril aastal 1960, armastab kanda nahktagi ja musta värvi riideid ning kuulata rockmuusikat. Ta on abielus, tal on naine Mary ja kaks last - Holly ning Michael. Viimasel ajal elab ta suurema osa ajast Ameerikas. See on ka peaaegu kõik, mis tema eraelust laiemalt teada on. Neil Gaiman on kirjanik. Kuid mitte tavaline, vaid selline, kelle loomingust enamuse moodustavad koomiksiraamatute käsikirjad. Miks, võiks küsida mõni kultuuripuritaanlane. Aga sellepärast, et nagu ta ise ütleb, on koomiks võrreldes teiste meediumidega äärmiselt vähe uuritud ja tema võimalused kõige vähem kasutatud. Sellega ta siis tegelebki - kirjutab käsikirju pildiseeriaile, mis toovad uusi tuuli üsnagi igavasse Ameerika mainstream koomiksikultuuri. Kuid Neil Gaiman tegeleb ka muuga. Alles äsja sõlmis ta kopsaka kirjastuslepingu kolmele proosaraamatule, ühel neist põhineb muuseas BBC-s varsti valmiv teleseriaal. Enne seda on ta kirjutanud näiteks "Diskworld"-sarja autori Terry Prachettiga kahasse raamatu "Good Omens" ja teinud koostööd tuntud kosmosepöidlaküütija Douglas Adamsiga. Ka on ta oma karjääri algusaastail kirjutanud raamatu ei kellestki muust kui bändist nimega Duran Duran. Aga seda viimast eelistab ta ise enam mitte meenutada... Tegelikult on ta siiski koomiksikirjanik. Neil Gaimani põhisaavutuseks on seriaal "Sandman", mida kirjastab kirjastus Vertigo, tuntud Bat- ja Supermane välja andva kompanii DC Comics tütartäiskasvanutekirjastus. Seriaal algas kui täiesti tavaline igakuine koomiksiseriaal, erinevuseks vaid see, et ta loodi spetsiaalselt Neil Gaimani jaoks. Tavaliselt eelistavad Ameerika kirjastused teatavasti konveiermeetodit, mis garanteerib regulaarse produkti. Kuid nagu aeg näitas, sai Gaiman 12 korda aastas ilmuva väljaande käsikirjutamisega ka üksi edukalt hakkama. Ja peagi selgus, et see sari omandas sealses tohutus koomiksitulvas täiesti erakordse koha... Juba esmapilk mõnele "Sandmani" numbrile annab aimu, et tegu ei ole tavalise pildiseeriaraamatuga. Dave McKean on see mees, kes joonistusriistade, arvuti, kääride ja värvipaljundusmasinaga on loonud kõigi "Sandmanide" fantastilised kujundused. Samuti töötab sarja kallal teine legendaarne persoon - Todd Klein, kalligraafiameister, kes kirjutab kõik koomiksilehekülgedel leiduvad tekstid. "Sandman" on käsikirjutaja koomiks. Neil Gaiman annab oma skriptis kunstnikule alati ette täpse pildi, mille see peab üles joonistama. Kirjas on nii paneelide arv leheküljel kui ka see, mis täpselt igas neist toimub. Võiks arvata, et see piirab kunstnikke, kuid nii see siiski pole. Neil Gaiman teab alati eelnevalt, kes antud raamatu kallal tööle asub, mistõttu ta kirjutades alati arvestab antud joonistaja nõrkade ja tugevate külgedega. Neid kunstnikke, kes tegelikult on Gaimani fantaasiad üles joonistanud, on parem hakata mitte ette lugemagi, neid on lihtsalt liiga palju. Seetõttu ei saa ka joonistuste taset 100%-liselt üliheaks lugeda. Kuid kehva artworki kohtab "Sandmanis" siiski õnneks harva. Pigem olid esimestes osades piiravateks teguriteks ameerikamaised standardid, mis muutsid sealsete koomiksite värvigamma küllaltki puiseks. Kuid seoses arvutite kasutuselevõtuga on ka sellest üle saadud ja koomiksite välisilme oluliselt paremaks muutunud. Ja veel lisaks eelnevaile tuleb siinkohal kindlasti ära märkida ka isikud, kes on nõustunud "Sandmani" kogumikalbumeile eessõnu kirjutama - nende hulgas on ridamisi siinmailgi tuntud kuulsusi, nagu näiteks kirjamehed Clive Barker, Stephen King, Gene Wolfe ja laulunaine Tori Amos. See vast juba ise näitab midagi... Nagu ka see, et Gaiman on "Sandmani" 19-nda, Shakespeare-teemalise novelli eest saanud esimese ja ainsa koomiksiautorina World Fantasy Awardi. Nüüd siis seriaali sisust. "Sandman" on lugu ühest perekonnast. Perekonnast nimega ENDLESS. Mitte tavalisest sellisest, sest selle pere liikmed ei ole inimesed. Ausalt öeldes ei teagi ma, kes või mis nad on. Antropomorfsed ideed? Võib ju olla. A võib ka olla, et ka mitte. Igatahes on selles peres seitse liiget. Igaühel neist on mitmeid nimesid, igas keeles, kultuuris ja ajastul oma. Siin nad on, vanuse järjekorras: esmalt DESTINY ehk Saatus, mungarüüd kandev aheldatud saatuseraamatuhoidja. Siis DEATH ehk Surm, musta riietatud äärmiselt kena NAISSOOST(!) olevus. Seejärel vanuselt kolmas - DREAM, kõhn ja pikk, lõpmatult sügavate silmadega meesisik. Dream ehk Morpheus ehk Oneiros ehk Sandman ongi selle seriaali nimitegelaseks. Siis DESTRUCTION ehk Hävitus, kaksikud DESIRE (Iha) ja DESPAIR (Lootusetus) ning lõpuks DELIRIUM. Igal neist on oma sümbol (Deathil näiteks ankh) ja ülesanne siin maailmas. Kõik koos moodustavadki nad selle maailma... Muuseas, väike vahelepõige: vaatamata sarnasusele ei põhine Deathi ja Dreami välisilme Siouxsie Siouxl jä*. Robert Smithil. Kuigi - kes teab... Ühel tegelaskujul on igatahes kodus seinal The Cure poster... Gaimani geenius seisnebki selles, et ta on osanud siduda üheks maailmaks tõsielulised faktid ja ajaloolised isikud ning omaenda väljamõeldised. Kusjuures tehes seda nii, et tema versioon tundub TUNDUVALT loogilisem ja tõepärasem kui originaal. Muuseas on ta kirja pannud ka oma variandi "Lumivalgekese" muinasjutust, seekord pajatatuna võõrasema seisukohast. Ja ma ütlen teie, et too lumi-veri-eebenipuu neiu ei saa minu jaoks enam kunagi selleks, kes teie siiani arvate ta olevat... Kummaline on see, et seejuures moodustab see kõik tõepoolest ühtse loogilise terviku - nii Batman kui Mark Twain, nii Surm, Shakespeare kui jumal Ra... Samas on "Sandman" kummaline selle poolest ,et ta kubiseb vägivallast. Mitte sellisest, mida võib näha Ameerika filmides, kus käib pauk ja inimene on surnud ja vagune. Vaid sellisest, kus torgatakse silmi välja, giljotineeritakse, naelutatakse, sõna otseses mõttes määritakse mööda seinu laiali. Kogu see vägivald võib shokeerida, kuid kummalisel kombel ei muutu ta kunagi nonsensiks. Alati on tal oma koht parajasti jutustatavas loos, vahel isegi vaat et peaosa. Kuid seda kaugeltki mitte alati. Millest see koomiks siis lõppude lõpuks räägib? Üks koomiks ei saa ju rääkida sajast asjast! Koomiks räägib kas mõnest inimese moodi hiirest, lendavast trikoomutandist või, kui ta on tehtud Jaapanis, siis hiidsilmsest inimrobotist! Aga näedsa, tuleb välja, et saab. Isegi Ameerikas. "Sandman" niielt teeb just seda. Näiteks... Lugu mehest, kes sattus südasuvises lumetuisus autoõnnetusse ja seejärel kummalisse seltskonda "Maailma Lõpu" nimelisse kohvikusse tormi vaibumist ootama... Kes kuulis seal lugusid unistavatest linnadest ja haldjakuninga saadikust, Nekropolisest, mille elanikud valmistavad surnuid ette nende viimseks teekonnaks, ja sealseist tudengeist ning salapärastest lõpututest katakombidest... Kuldsest Poisist nimega Prez, kellest sai Ameerika president, ja sealsest kõikvõimsast bossist Smileyst... Kuningast, kes kinkis oma kaasale surematuse andva õuna ja sai sama õuna veidi hiljem oma linna kõige võluvamalt kurtisaanilt tagasi; kes seejärel laskis tappa oma naise ja tolle armukese ning siis sama õuna abil muutis end igaveseks ränduriks... Sellest, mis juhtus aastal 1273 noore Marco Pologa Gobi kõrbes, kui ta karavanist eemaldunult ära eksis ja pääsemislootuse kaotas... Millise ränga hinnaga sai Augustus oma onu Julius Caesari järel Rooma Äi keisriks ja kuidas veetis ta päeva kerjusena omaenda impeeriumi pealinnas... Kuidas Sandmani ehk Morpheuse ja muusa Calliope poeg Orpheus allilmast oma pruuti Eurydicet püüdis tagasi tuua ja kuidas ta Dionysosepiduliste naiste raevu läbi hukkus... Ja kuidas kunagi palju, palju hiljem Johanna Constantine, üks neist inimestest, kellele Dreami ja Deathi kokkulepe on andnud surematuse, Suure Revolutsiooni päevil Orpheuse pead Pariisist (mis tollal kubises giljotineeritud peadest) tagasi Naxose saarel asuvasse templisse püüdis toimetada...' "Ja kuidas Robespierrel elu lõppes nii, nagu ta ise oli varem sadu elusid lõpetanud... Kuidas Ric Madoc, suhteliselt õnnestunud debüütromaani autor, lootusetus seisus, omamata vähimatki ideed oma järgmiseks kirjatööks, sai bezoari eest Erasmus Frylt, teiselt kirjanikult vangistatud muusa... Tolle abil rahuldas ta oma ihulisi vajadusi ja sai ühtlasi ka inspiratsiooni loomaks geniaalseid teoseid, mis tõstsid ta kuulsuse tippu. Kuid kes kaotas kõik, kui Sandman, vabastades Calliope, andis talle üle jõu palju ideesid ja siis võttis talt viimase kui ühe... Kuidas Inglise talumees Hob Gadling Issanda aastal 1389 pubis istudes otsustas jätta osalemata üldises rumaluses ning mitte surra. Ja kes seejuures iga saja aasta järel kohtub samas Sandmaniga, et rääkida läbielatust, ja kes, olles kord kerjus, kord rikas orjakaupmees ja on mitmeid kordi matnud oma pere, siiski kordagi ei tahtnud loobuda ELUST... Nende järgmine kohtumine on aastal 2089 - Kuidas kord samas kõrtsis William Shaxberd, mees, kelle nime hiljem vägagi erinevalt kirja on pandud, oma kolleegi, kuulsat näitemängukirjanikku Christopher Marlowe'd kadestas ja kellele seda märganud Morpheus, vastutasuks kahe näidendi eest, andis võime kirjutada igavesti inimmeeli kütkestavaid teoseid. Ja kuidas mõni aasta hiljem, 23. juunil 1593, näiteseltskond nimega "Lord Strange's Men" Richard Burbage'1 juhtimisel ja tollesama Willi ja ta poja Hamneti osalusel etendas esimest neist tellitud näidendeist, "A Midsummer Nights DreamT. Esituspaigaks Sussexi põlluserv hiiglasliku kriidikivijoonistuse Wendeli lähedal ja publikuks Lord Morpheus, Lady Titania, haldjakuningas Auberon, Puck ning kõik teised haldjamaailma esindajad, ühtasi ka etendatava näitemängu tegelaskujud, kes seejärel lõplikult inimeste ilmast lahkusid. Välja arvatud Puck... Esimese maailmasõja lõpp... Maailmas toimub midagi kummalist. Inimesi uinub, et mitte enam ärgata... Osa inimesi ei uinu enam üldse... Väike seltskond püüab vangistada Surma, kuid vangistab hoopis Dreami... Läheb hulk aastaid, kuni ta vabaneb ja saab tagasi oma jõu ja võimu sümbolid... Ja viib vahepeal inimilmas ringi liikunud Painajad tagasi nende õigesse paika, Dreamingusse... Lugu unede keerisest, mis ähvardab purustada maailma... Ja kolmest nõiast, kes püüavad saada mõttemaailma valitsejaiks... Ja lugu Wandast, keda küll ta vanemad kutsusid Alwmiks, Hazelist, Thessalyst ja Foxglovest, kes seinale naelutatud näonaha, täiskuu ja ...vere abil Barbie unistustemaailma sisenevad, et hävitada seal võimutsev Cuckoo, kes osutub väikeseks Barbieks endaks... Ja nii edasi ja nü edasi. Üks stoori hämmastavam kui teine. "Sandmani" lugedes olen ma saanud palju targemaks. Olen saanud teada, et Ameerika Ühendriikidel on olnud imperaator - Norton I, ajalooline isik, kes oli Samuel Clemensi hea tuttav ja kelle matuserong aastal 1880 oli üle kahe miili pikk... Et Aadamal oli kolm naist esmalt Lilith, seejärel keegi nimetu ja alles siis loodi Eva... Ja loomulikult kõik selle, millest oli juttu eespool. See on hämmastav maailm, mille sarnast pole ma leidnud ühestki muust allikast, olgu see siis raamat, film või mistahes muu ollus Ausalt öeldes olen ma 75-st "Sandmanist" lugenud vaid neljakümmet üht. Lugeda on veel pea teist samapalju - lisaks tavalistele novellidele ka paar lühisarja, mille pea- ja nimitegelaseks Morpheuse vanem õde, tapvalt kena Death. Muuseas ka novell, mille tegevuspaigaks Liivimaa!"