Aegade jooksul on leidnud palju müstikuid kes on väidetavalt suutnud konstrueerida fotoaparaadi millega on võimalik jäädvustada inimsilmale nähtamatut. Näiteks olevat de la Warri
nimeline härra ehitanud eelmise sajandi alguses fotoka millega pildistades liiliaseemneid ilmus fotopaberile hoopis õitsev lill. Samuti on palju juhtumeid kui fotole on ilmunud äkitselt eikusagilt mõni hirmuäratav nägu või kahtlane vari. Seda viimast teemat
on käsitlenud korduvalt ka Jaapani filmiloojad. Kuid ei peagi isegi nii kaugele minema,
ka kodumaise õuduskirjaniku Maniakkide Tänava ühes jutus on keskseks objektiks deemonilt saadud pildimasin. Ning mäletan veel ühte väga kõhedat järjejuttu mida kunagi ammu videvikutunnil raadiost kuulsin kus ühes antiikses suures fotoaparaadis elas vaim kes armastas mingil põhjusel fotograafi kätt silitada.
Maagilise fotograafia ümber keerleb ka käesoleva filmi tegevus. Nimelt on siin peategelaseks filmikooli tudeng, kes hiljutise traagilise kaotuse tõttu vastuvõtlikuks ning tundlikuks muutununa hakkab nägema noormehe vaimu kelle poolt antud vihjed juhatavad ta kooli lähedasse koopasse kust ta leiab 1600ndatel aastatel, ammu enne fotograafia leiutamist, elanud alkeemiku
ja musta maagi Girolamo Fumagalli seadme nimega thanatograph millega saab surnu silmadest salvestada klaasplaadile tema viimasena nähtu. Koolis enda avastusest rääkides leiab ta aga hirmuga ,et juhtkond satub masinavärgist kahtlustäratavalt suurde vaimustusse ning ei lähe eriti kaua kui kohver sellega talt sisse vehitakse ja inimesed kaduma hakkavad.
Purki võetud maailm on tõeliselt hea. Tegevuskohaks olev filmikool on sünge, hirmuäratav, hämar ning äärmiselt stiilne koht kus liiguvad ringi mitmesugused karismaatilised tegelaskujud. Ühesõnaga loodud õhustikule, võtteplatsile ning kaameramehele high five. Stsenaristile näitaks
ainult rusikat sest lõpp oli täielik pettumus. Müstiline "imago mortis" stiilis salvestatud kaader ei osutunud ei aknaks surnute maailma, ega kujutanud ta ka mõnd hirmuäratavat mitte inimsilmale mõeldud saladust tõestades näiteks jumala või surematu inimhinge eksisteerimist, vaid oligi lihtsalt ülesvõte läbi surnute silmade, küll visuaalselt efektne ning väikese konksuga kuid muus siiski tavaline foto millesarnast on võimalik saada ka märksa maisema tehnoloogia abil ning mis kindlasti polnud kellegi surma väärt. Tegemist pole pealegi mingi originaalse ideega vaid seda on filmides korduvalt varemgi kasutatud. Näiteks Sherlock Holmes üritas sama teooriat tulutult tõestada, Dario Argento soojendas vana legendi üles filmis 4 mosche di velluto grigio (1971) ning kui ma ei eksi kasutati nimetatud tehnikat isegi filmis Wild Wild West (1999).
Filmi ootamatult lihtsa lahendusega oleks võinud isegi leppida kui mängu poleks
eelnevalt toodud vaime kes sedavõrd ilmaliku lõpu tõttu jäid nüüd filmi täiesti ebasobivateks lisadeks. Nii jäigi kokkuvõtteks häirima ,et Randolph Carteri hingega vaprate võõraste maailmate uurijad osutusid hoopis järjekordseteks sedasorti "kunstnikeks" kes peavad kunstiks prepareeritud laipu ning vareseraipeid ja tegemist oli lihtsalt ühe purki sittumise ja keset jäävälju ulumisega võrdväärse performansiga. Vaatajale aga ei näidatud mitte midagi müstilist vaid kampa ärapööranud filmimehi.
6/10
thanatographia sõprade klubi
Postitused
Aegade jooksul on leidnud palju müstikuid kes on väidetavalt suutnud konstrueerida fotoaparaadi millega on võimalik jäädvustada inimsilmale nähtamatut. Näiteks olevat de la Warri
nimeline härra ehitanud eelmise sajandi alguses fotoka millega pildistades liiliaseemneid ilmus fotopaberile hoopis õitsev lill. Samuti on palju juhtumeid kui fotole on ilmunud äkitselt eikusagilt mõni hirmuäratav nägu või kahtlane vari. Seda viimast teemat
on käsitlenud korduvalt ka Jaapani filmiloojad. Kuid ei peagi isegi nii kaugele minema,
ka kodumaise õuduskirjaniku Maniakkide Tänava ühes jutus on keskseks objektiks deemonilt saadud pildimasin. Ning mäletan veel ühte väga kõhedat järjejuttu mida kunagi ammu videvikutunnil raadiost kuulsin kus ühes antiikses suures fotoaparaadis elas vaim kes armastas mingil põhjusel fotograafi kätt silitada.
Maagilise fotograafia ümber keerleb ka käesoleva filmi tegevus. Nimelt on siin peategelaseks filmikooli tudeng, kes hiljutise traagilise kaotuse tõttu vastuvõtlikuks ning tundlikuks muutununa hakkab nägema noormehe vaimu kelle poolt antud vihjed juhatavad ta kooli lähedasse koopasse kust ta leiab 1600ndatel aastatel, ammu enne fotograafia leiutamist, elanud alkeemiku
ja musta maagi Girolamo Fumagalli seadme nimega thanatograph millega saab surnu silmadest salvestada klaasplaadile tema viimasena nähtu. Koolis enda avastusest rääkides leiab ta aga hirmuga ,et juhtkond satub masinavärgist kahtlustäratavalt suurde vaimustusse ning ei lähe eriti kaua kui kohver sellega talt sisse vehitakse ja inimesed kaduma hakkavad.
Purki võetud maailm on tõeliselt hea. Tegevuskohaks olev filmikool on sünge, hirmuäratav, hämar ning äärmiselt stiilne koht kus liiguvad ringi mitmesugused karismaatilised tegelaskujud. Ühesõnaga loodud õhustikule, võtteplatsile ning kaameramehele high five. Stsenaristile näitaks
ainult rusikat sest lõpp oli täielik pettumus. Müstiline "imago mortis" stiilis salvestatud kaader ei osutunud ei aknaks surnute maailma, ega kujutanud ta ka mõnd hirmuäratavat mitte inimsilmale mõeldud saladust tõestades näiteks jumala või surematu inimhinge eksisteerimist, vaid oligi lihtsalt ülesvõte läbi surnute silmade, küll visuaalselt efektne ning väikese konksuga kuid muus siiski tavaline foto millesarnast on võimalik saada ka märksa maisema tehnoloogia abil ning mis kindlasti polnud kellegi surma väärt. Tegemist pole pealegi mingi originaalse ideega vaid seda on filmides korduvalt varemgi kasutatud. Näiteks Sherlock Holmes üritas sama teooriat tulutult tõestada, Dario Argento soojendas vana legendi üles filmis 4 mosche di velluto grigio (1971) ning kui ma ei eksi kasutati nimetatud tehnikat isegi filmis Wild Wild West (1999).
Filmi ootamatult lihtsa lahendusega oleks võinud isegi leppida kui mängu poleks
eelnevalt toodud vaime kes sedavõrd ilmaliku lõpu tõttu jäid nüüd filmi täiesti ebasobivateks lisadeks. Nii jäigi kokkuvõtteks häirima ,et Randolph Carteri hingega vaprate võõraste maailmate uurijad osutusid hoopis järjekordseteks sedasorti "kunstnikeks" kes peavad kunstiks prepareeritud laipu ning vareseraipeid ja tegemist oli lihtsalt ühe purki sittumise ja keset jäävälju ulumisega võrdväärse performansiga. Vaatajale aga ei näidatud mitte midagi müstilist vaid kampa ärapööranud filmimehi. 6/10
thanatographia sõprade klubi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar