Päris mõnus film oli, mulle on kuskilt hämarast ajast juurdunud arusaamine ,et Ameerika originaalsed vesternid, sellised mis selle zanri defineerisid ja paika panid on igavad. Ei mäleta tõesti kust see eelarvamus tulnud on aga üldiselt olen seetõttu eelistanud pigem vaadata Itaalia, Jaapani või hoopis Vene Metsiku Lääne filme. Nii tuli üllatuseks ,et “Keskpäev” oli päris hea, mitte küll hea nagu Leone või noh näiteks Sergio Corbucci Django aga ootusi ületas sellest hoolimata korralikut.
Vastavalt Hillar Palametsa raamatule "Superid Vesternid ja Staarid" on
maailmas olemas hoolimata teemade näilisele kirevusele vaid seitse põhimõtteliselt erinevat Metsiku Lääne narratiivi. 1) Võitlus loodusega (tavaliselt Union Pacific raudtee ehitamise mõne episoodi näol), 2) karjapidajate võitlus loomavaraste või ümberasujatega (nn rantsolugu), 3) preeriakuningate-suurmaaomanike lugu, 4) õiglase kättemaksja lugu, 5) indiaanlastega võitlemise lugu, 6) kuulsa röövli lugu, 7) õiglase sherifi lugu (seadus ülekohtu vastu). Vot viimast liiki on ka "Keskpäev". Film algab sherif Will Kane (Gary Cooper) pulmadega mis nö punkti panekuks ta pikale karjäärile selles ametis. Paneb siis mees oma sherifimärgi lauale ja asub naisega lahkuma kui järsku tuleb teade ,et kell 12 saabub rongil linna retsidivist kelle Kane kunagi aastaid tagasi kinni nabis ja kes nüüd vabaks lastuna tuleb talle kätte maksma. Kuna uus sherif on silmaga nähtavalt noor könn ja põgenemine oleks ka ajutine lahendus (mingihetk võivad ikkagi teed ristuda) otsustab Kane paigale jääda ja linnarahvast maleva kokku ajada.
Kogu filmi edasine tegevus toimub tunni jooksul enne rongi saabumist kus Cooper kõnnib mööda linna ühe vana sõbra või tuttava juurest teise juurde ning kaupleb teda endale abisherifiks. Kõik ütlevad aga ära ning soovitavad (kes sõbralikumalt kes karmimalt) ka mehel endal asi sinnapaika jätta ja linnast minekut teha enne kui vana vaenlane enda kambaga turja kargab.
Tegemist on klassikalise vesterniga kus kangelane on napisõnaline, sihikindel ja heledasse riietuv. Selline mees kes naist ei löö ega alkoholi (vähemalt töötades) ei pruugi. Ühesõnaga musterameeriklane ja patrioot. Eeskuju mitte ainult USA noortele vaid ka riigipeadele. Keskpäev olevat nimelt Ameerika presidentide kõige armastatuim film. Kahtlane lugu minumeelest, kui ikka demokraatliku riigi liidri lemmikuks ja samastusobjektiks on kangelane kes lõpuks küll päästab linna kuid on valmis seejuures täielikult ignoreerima igas mõttes rahva tahet ? Valmis minema olematute shansidega õiglust jalule seadma, lennaku linn selle käigus kasvõi õhku. Risk mida võib võtta väikelinna seadusesilm ei ole sobiv tuumapomme käsutavale liidrile.
Filmi vaatamisele eelnes sissejuhatus mida läbi viinud härra mainis põgusalt ka eri riikide filmikangelaste erinevusi ,et näiteks võrreldes Nliidu kangelasi USA (või üldse lääne) omadega on viimased värvikamad ja mitte nii üheplaanilised. Itaalia spagetivesternide osas olen täiesti nõus kuid käesolevas kinoloos ma küll mingit vahet ei leidnud ühe siira parteijüngri ning patrioodi ja põhimõttekindla jänki vahel. Näiteks Ergava kõrbepäikese kangelane Sukhov on suht sama masti mees. Kane nagu jah rabeleb mida edasi seda aktiivsemalt abiliste otsingul kuid meeleheidet või murdumishetke päris ei ole. Hetke küll seisab õnnetult õlad longus keset tühja peaväljakut aga siis sammub reipalt edasi. Sukhov kuram vähemalt viskas sellised hetked naljagi.
Lisaks kuna film tehtud Ameerikas McCarthy ajastul siis nii sissejuhataja kui netiallikad viitavad peidetud allegooriale tolle ajastu kommunismipaanika ja sõnavabaduse piiramise vastu. Kurat, see ikka tõesti väga peen vihjamine. Mina ei suutnud filmist küll seda kriitikat leida. Et neid asju tuleb alati ka niivõrd tasahilju vihjata nt nagu ühes filmis millest Jaanus enda blogis kirjutas kus voodivedrud sümboliseerisid natsikuritegusid jms. Aga kokkuvõtteks üks päris hea vestern. Motiveeris mind otsima netist
selliseid nimekirju teistest kuulsatest kinupiltidest ja 3:10 to Yuma (pean silmas vana, uus mulle ei meeldinud) peaks kindlasti ka kunagi äravaatama.
8/10
Musta riietatud antikangelased viskit joomas ja rongi ootamas
Postitused
Päris mõnus film oli, mulle on kuskilt hämarast ajast juurdunud arusaamine ,et Ameerika originaalsed vesternid, sellised mis selle zanri defineerisid ja paika panid on igavad. Ei mäleta tõesti kust see eelarvamus tulnud on aga üldiselt olen seetõttu eelistanud pigem vaadata Itaalia, Jaapani või hoopis Vene Metsiku Lääne filme. Nii tuli üllatuseks ,et “Keskpäev” oli päris hea, mitte küll hea nagu Leone või noh näiteks Sergio Corbucci Django aga ootusi ületas sellest hoolimata korralikut.
Vastavalt Hillar Palametsa raamatule "Superid Vesternid ja Staarid" on
maailmas olemas hoolimata teemade näilisele kirevusele vaid seitse põhimõtteliselt erinevat Metsiku Lääne narratiivi. 1) Võitlus loodusega (tavaliselt Union Pacific raudtee ehitamise mõne episoodi näol), 2) karjapidajate võitlus loomavaraste või ümberasujatega (nn rantsolugu), 3) preeriakuningate-suurmaaomanike lugu, 4) õiglase kättemaksja lugu, 5) indiaanlastega võitlemise lugu, 6) kuulsa röövli lugu, 7) õiglase sherifi lugu (seadus ülekohtu vastu). Vot viimast liiki on ka "Keskpäev". Film algab sherif Will Kane (Gary Cooper) pulmadega mis nö punkti panekuks ta pikale karjäärile selles ametis. Paneb siis mees oma sherifimärgi lauale ja asub naisega lahkuma kui järsku tuleb teade ,et kell 12 saabub rongil linna retsidivist kelle Kane kunagi aastaid tagasi kinni nabis ja kes nüüd vabaks lastuna tuleb talle kätte maksma. Kuna uus sherif on silmaga nähtavalt noor könn ja põgenemine oleks ka ajutine lahendus (mingihetk võivad ikkagi teed ristuda) otsustab Kane paigale jääda ja linnarahvast maleva kokku ajada.
Kogu filmi edasine tegevus toimub tunni jooksul enne rongi saabumist kus Cooper kõnnib mööda linna ühe vana sõbra või tuttava juurest teise juurde ning kaupleb teda endale abisherifiks. Kõik ütlevad aga ära ning soovitavad (kes sõbralikumalt kes karmimalt) ka mehel endal asi sinnapaika jätta ja linnast minekut teha enne kui vana vaenlane enda kambaga turja kargab.
Tegemist on klassikalise vesterniga kus kangelane on napisõnaline, sihikindel ja heledasse riietuv. Selline mees kes naist ei löö ega alkoholi (vähemalt töötades) ei pruugi. Ühesõnaga musterameeriklane ja patrioot. Eeskuju mitte ainult USA noortele vaid ka riigipeadele. Keskpäev olevat nimelt Ameerika presidentide kõige armastatuim film. Kahtlane lugu minumeelest, kui ikka demokraatliku riigi liidri lemmikuks ja samastusobjektiks on kangelane kes lõpuks küll päästab linna kuid on valmis seejuures täielikult ignoreerima igas mõttes rahva tahet ? Valmis minema olematute shansidega õiglust jalule seadma, lennaku linn selle käigus kasvõi õhku. Risk mida võib võtta väikelinna seadusesilm ei ole sobiv tuumapomme käsutavale liidrile.
Filmi vaatamisele eelnes sissejuhatus mida läbi viinud härra mainis põgusalt ka eri riikide filmikangelaste erinevusi ,et näiteks võrreldes Nliidu kangelasi USA (või üldse lääne) omadega on viimased värvikamad ja mitte nii üheplaanilised. Itaalia spagetivesternide osas olen täiesti nõus kuid käesolevas kinoloos ma küll mingit vahet ei leidnud ühe siira parteijüngri ning patrioodi ja põhimõttekindla jänki vahel. Näiteks Ergava kõrbepäikese kangelane Sukhov on suht sama masti mees. Kane nagu jah rabeleb mida edasi seda aktiivsemalt abiliste otsingul kuid meeleheidet või murdumishetke päris ei ole. Hetke küll seisab õnnetult õlad longus keset tühja peaväljakut aga siis sammub reipalt edasi. Sukhov kuram vähemalt viskas sellised hetked naljagi.
Lisaks kuna film tehtud Ameerikas McCarthy ajastul siis nii sissejuhataja kui netiallikad viitavad peidetud allegooriale tolle ajastu kommunismipaanika ja sõnavabaduse piiramise vastu. Kurat, see ikka tõesti väga peen vihjamine. Mina ei suutnud filmist küll seda kriitikat leida. Et neid asju tuleb alati ka niivõrd tasahilju vihjata nt nagu ühes filmis millest Jaanus enda blogis kirjutas kus voodivedrud sümboliseerisid natsikuritegusid jms. Aga kokkuvõtteks üks päris hea vestern. Motiveeris mind otsima netist selliseid nimekirju teistest kuulsatest kinupiltidest ja 3:10 to Yuma (pean silmas vana, uus mulle ei meeldinud) peaks kindlasti ka kunagi äravaatama. 8/10
Musta riietatud antikangelased viskit joomas ja rongi ootamas
5 kommentaari:
Peaks jah selle nimekirja ette võtma ning mõnel õhtul õlle kõrvale otsast vaatama hakkama...
Minu külastuste tihedust arvestades läheks meil sellega aastakümneid...
No kurat ükshetk sul ikka kool läbi saab ja tuled Elva, pealegi võiks vaadata koraga mingi viis tk ju kohe kah
Vesterne vaataks isegi, aga ma hakkaks pigem just neid nägemata spagetikaid vaatama.
"Keoma" pidi päris haige film olema. Ma aga ei mäleta, kas too oli see, kus metsikus läänes mingi kamp homoerootiliselt riietatud mehi käis ringi ja vägistas noori poisse. See võis aga vabalt mõni teine film ka olla.
Praegu aga keskendu sellele, et vea kokku he aports uuemat horrorit, mille me siis saam koos kõik ära vaadata ja verdikti orkutisse kirja panna. Kalver juba näe, võttis asja tõsiselt käsile.
Siia saad sina ka oma panuse anda, st hankimise töösse ma mõtlen.
Postita kommentaar