Wolfhound (2002)

Selle filmi sain sünnipäevakingituseks Mannult koos Dagoni ning ühe sõjamänguga kenasti tuntud viskitootja kirjaga lippu mähitult ning saapapaelaga kokkuseotult. Lugu mida filmis kasutatakse on üks enim ekspulateeritud horrori narratiiv üldse läbi aegade. Taaskord esitletakse vaatajale üht kena New Yorgi perekonda kes on otsustanud linnaelu seljataha jätta ning asuda mingisse kolkasse elama. Pereisa nimelt loodab enda kunagises lapsepõlvekodus rahulikult raamatu kirjutada – see mida või mis zanrit ta kirjutab jäi seejuures lõpuni segaseks aga ega see mingit olulist rolli ei mängigi. Kolkaks on seekord Iirimaa maakohake, selline hulga küngastega mis täis sammaldunud varemeid, veidraid viskilembeseid tugeva Iiri aktsendiga kohalikke jms asjajuurde kuuluvat. Millegipärast on filmitegijad aga üritanud originaalitseda või siis omanud kuidagi eriti vähe rahalisi vahendeid. Libahundiloo asemel on seekord hoopis libakoeralugu (karbil tutvustuses nimetatakse neid ikkagi kangekaelselt libahuntideks, ka eestikeelne pealkiri on Libahundi). Teiseks veidruseks on filmis leiduv seksirohkus, horrori asemel võiks seda suisa nimetada atmosfäärikaks soft erootikaks. Nimelt hiilivad iga öö pere tarekese manu koeraks moondunud rinnakad neiud kelledega pereisa siis terve öö oimetuks möllab. Koeraks moondumine tundub seejuures pigem vajalik olevat kiiremaks edasiliikumiseks. Nii seksiks kui kaklusteks võetakse inimlik vorm ikka kenasti tagasi. Mingis mõttes on selline lähenemine ju igati originaalitruu. Mäletan ähmaselt ja osaliselt tänu Xipe jagatud demonoloogia materjalidele ,et ega rahvapärimustes olidki need igasugused vampid ja soerdid eelkõige ikka seksipeal väljas ja vereimemine või inimsöömine olid rohkem hilisema aja kombed. Noh igaljuhul peale pika seksi ja mõnede ahelatega sidumismängude peetakse viimaks filmi teises pooles maha ka üks kõrtsikaklus ning lõpurüselus, kuna koreakamba liider tunneb end uue meesisendi poolt ohustatuna, mille järel pereisa leiab siiski maaelu endale liiga ebameeldiva ning reisib koos naise ja lastega linna tagasi. Tegemist on kokkuvõtteks vana B filmi traditsioone kas nüüd tahtlikult või tahtmatult jäljendada üritava teosega. Mis aga kahjuks hoolimata kõigest campist, jaburast sisust, titshottidest ja põhjendamatutest paljastustes jääb võrreldes lugematute teiste endasarnastega hingetuks. Näiteks Jean Rollini filmid on ju põhimõtteliselt ka üsna sarnastest komponentidest kokku laotud kuid jätavad märksa stiilsema mulje. Ise süüdistaks siin filmitegijate laiskust võrreldes eelkäiatega, kenad karvased kostüümid ning kummimaskid on asendatud kõige odavama arvutigraafikaga ning kirkate eredate värvidega pildi asemel on hallikassinine hämar digistiil. Ma ei saa aru miks pole selliste moodsate B filmide tegijatel enam üldse julgust kas filmi värve lisada või üritada seda üldse mustvalgelt teha. Praegusel juhul tavavaataja punnitab silmi ning temast läheb toimuv mööda ja friigid jälle kehitavad õlgu ning ei leia filmis midagi erilist. Võibolla 70nendate friigid heitsid omaaegsetele filmiloojatele ka nende stiili ette ning käesolev film peaks lihtsalt veel tubli kümmekond aastat marineerima? Eks seda näeb ajajooksul. Kuna vaatasin seda filmi nii purukaine kui täiesti pohmellita siis objektiivne hinne oleks 3/10. Sedasorti filmid pole mõeldud ikka üksi vaatamiseks. Teises seltskonnas ning väikese viskiga võib see konsumi allahinnatud kinupilt isegi ma arvan kuni viis ja rohkem punkti ära venitada. Mingiaeg leiti filmi keskel ,et koertest jääb ikka jah väheks vaja on veel midagi ja nii toodi mängu gooti tsikk kes oskas rongaks moonduda (pildil räägib üht kehva muinasjutu). Täitsa huvitav mis loomaklanne seal vanal heal Iirimaal veel leidub, kas on ka nt joodikuid kes oskavad mutiks või mägraks moonduda ? Niikaua kui naine kõrtsis kütab mees õues koer-naisele Koerast inimeseks moondumine