The Terminal Man (1974)

Mul oli raske lapsepõlv: internetti ei olnud, arvutiteks olid Juku-nimelised kobakad ning raamatukogu ulmeriiulile sai mõne suvega tiir peale tehtud. Viimases hädas avastasin, et ajakirjade sabas on ka ilmunud paras posu kvaliteetset sci-fi'd ja nii ma Horisontides ilmunud Michael Crichtoni "Inimkompuutrini" jõudsin.

Hoolimata sellest, et lugu polnud just päris minuealisele kirjutatud ning see kubises ehtcrichtonlikest pikkadest-pikkadest kirjeldustest, kus autor mõnuga lehtede viisi seletab lahti näiteks arvutisüsteeme või ajuoperatsiooni nüansse, meeldis see mulle toona väga.

Lugu on lühidalt järgmine: Harry Bensoni nimelisel härrasmehel käivad aeg-ajalt peal haigushood, mille käigus muutub ta ülivägivaldseks ning ründab kaaskodanikke. Tema rahustamiseks võetakse kasutusse kõrgtehnoloogiline elektriravi. Ehk siis patsiendi ajju paigaldatakse elektroodid. mis ühendatakse omakorda pisikese naha alla peidetud postmargisuuruse arvutiga. Idee on lihtne - nagu andurid registreerivad uut haigushoogu algamas, antakse sutsakas eletrit otse mõnukeskusesse, Harryl on igasugused kurjad mõtted nagu võluväel peast pühitud, suu kõrvuni ja kõik on õnnelikud. Siiski pole geniaalsed arstid kõiki punkte päris lõpuni läbi mõelnud ning revolutsiooniline ravimeetod omab ootamatuid tagajärgi.

Filmiversiooniga on mul selline lugu, et esimest korda nägin seda 90ndatel televiisorist. Kuid toona mingil põhjusel ma algusest kaugemale ei jõudnud (vähemalt ei mäleta). Hiljem sain filmi ka digitaalselt, kuid miskipärast kartsin, et tegemist on nõrga ja igava versiooniga ning peitsin ketta oma riiuli tumedatesse sügavikesse, et mitte head lapsepõlvemälestust lörtsida. Nüüd võtsin ta (osaliselt ka elukaaslase toetusel) viimaks ikkagi ette ning üllatusin meeldivalt. Film tundus stiililt märksa jõhkram ning traagilisem kui algupärane versioon. Tegelased olid inimlikumad ja Bensoni tüdruksõbra mõrv, millest raamatus suht kiirelt mööda libiseti, oli kujutatud üsnagi jõledalt.

Eriti meeldis mulle aga rõhutatult esiletoodud teadlaste külm küünilisus ning jõhkrus, millega katsejänesele läheneti. Näiteks, kuidas hakati Harry peas asuvate elektroodidega mängima: laseme sellele juhtmele voolu ja vaatame, kuidas katsealune reageerib. Arvuteid oli kujutatud realistlikult ehk tegemist polnud mingite imevahenditega, mis omavad üleloomulikke võimeid - nii nagu paljudes 80ndate ulmekates. Meeldis ka, et lõppvaatuse toimumiskohaks oli algupärase arvutuskeskuse saali asemel surnuaias asuv tühi haud - ehk küll veidi üledramatiseeritud, kuid samas vägagi meeldejääv lahendus. Hea ulmedraama 8/10

Paarkümmend aastat hiljem oleks selline roll olnud lubamatu ning pildil nähtav statist mänginuks vähemalt kirurgi.