teisipäev, 3. august 2010

To Catch a Thief (1955)

Kui nüüd täiesti kristallselt aus olla siis ei muretsenud ma seda filmi ei Gary Granti ja Grace Kelly pärast. Ega ka mitte seetõttu, et rezisööriks Alfred Hitchcock.

Pigem oli asi tegevuskohaks olevas vahemere äärses Rivieras. Mõned aastad tagasi sai seal puhkust veedetud ning koht oma kitsaste mägiteede, kaljutippudele rajatud villade - linnadega ja helesinise
merega hakaks väga meeldima. Nagu pilte filmist nägin olin kohe müüdud ja teadsin, et pean selle kiiremalt hankima. Eks lisaboonuseks muidugi seejuures tuntud nimed nii ühel kui teisel pool kaamerasilma.

Technicoloris 50nendate Prantsusmaa pettumust ei valmistanud. Kõik nägi väljatäpselt nagu technicolori hüüdlause ütleb - larger than life. Ehk värvilisem, sügavam ja rõhutatum. Mulle meeldib vanade filmide juures eriti ka see, et kõik on nö naturaalne ja sobib stiililt kokku. Ma pean silmas, et inimeste riietus, ehitised, sõidukid, raamatud jms on ühes laadis. Tänapäeval riivab pidevalt silma mõnele mitmesaja aasta vanusele majale kukile ehitatud plastmassidest katus ja aken või on akna alla pargitud erakordselt praktiline ning loodussäästlik kuid disanililt näotu auto.

Süzee oli aga kahjuks kuidagi nüri. Polnud seal ei erilist sädet ega konflikti. Rääkimata mõnest geniaalsest sündmuste pöördest või paljastusest. Näitlejad ja rezisöör tundusid olevat harjumatult kuumast päikesest uimased ning lugu lohises mõisa köiena omas tempos. Nii läks mul vaadates mõte pidevalt hoopis teistele radadele uitama või tabasin end dialoogidesse süvenemise asemel hoopis üle Gary Granti õla mõnd taamal kaljudel kõrguvat iidset maja silmitsemas.

Ehk siis vormilt lahe kuid sisult mage. Võttes arvesse rangelt vaid sisu siis paneks küllap 4 punkti kümmnest. Liites juurde visuaali ja tegevuskoha veab 6 välja. 6/10
Vana sai ise ka end filmi sokutatud

Kommentaare ei ole: