reede, 27. august 2010

Häkkerid filmimaailmas

Filmidega, mille kangelasteks häkkerid, on see viga, et kui neid teha realistlikult, on nad paratamatult tapvalt igavad. Nagu Offf kunagi kuskil listis tabavalt kirjeldas, oleks üks realistlik hackerifilm umbes sarnane: hämar tuba, kaks meest istuvad laudade taga teineteise vastu. Tuba on täidetud rämpsuga ning ainuke valgus tuleb monitoridest, kus jookseb ridade viisi arusaamatu kood. Kostab vaikset klõbinat ning aegajalt lõhestavad vaikust mõned meeste poolt vahetatud tehnilised ühelauselised kommentaarid, röhatused, uue õllepudeli avamise helid ning heal juhul käib üks peategelane ka rõdul suitsu kiskumas. Peale tund-pool sellist Andy Warholi "Sleep"i laadset pilti hüüatab lõpuks üks meestest ”JESS”, teine tõuseb püsti, tuleb uurib esimese ekraani, patsutab tunnustavalt õlale ning koos avatakse järgmised õlud ning asutakse saavutust lahkama. Tiitrid.
Et selline film paratamatult mingit erilist kassaedu ei tõota, tuleb hakata tegevust ilustama, tegelasi coolimaks väänama, märulistseene ning kauneid naisi ja salaorganisatsioone sisse suskama jms. Kahjuks satutakse siinjuures kergelt teise äärmusse, realismi pind kaob jalge alt ära ning kuna Hollywood väldib kramplikult ühegi reaalse spetsialisti filmi tegemisse kaasamist, on tulemus selline, et paneb asja tundva inimese valust rohkem oigama.

Bluebox, kunagine keskjaamade hirm!
Järgnevalt mõned muljed filmidest, kus peategelasteks hackerid. Üritaks mitte uppuda dokumentaalide sohu ning mitte hakata ka täieliku fiktsiooni ehk cyberpunki filmides hindama. Vaid just nimelt selliseid ilukirjanduslikke teoseid, kus tegevus toimub praeguses tänapäevas või lähiminevikus. Samuti jätan välja suurema osa neist filmidest, kus häkkimist vaid kõrvaltegevusena, näiteks "Goldeneye" jms. Järgnev nimeki on koostatud mälu põhjal, viimane võib aga sageli olla ekslik, eriti kuna paljud filmidest nähtud viis või enam aastat tagasi. Seega, kui midagi sassi ajan, siis parandused on teretulnud. Nagu ka täiendused.
Wargames, häkkimise kuldajastu. Turvalisus on sõna mida pole keegi veel arvutitehnilises võtmes kuulnud, arvuti on haruldane robustne ja kõikvõimas imeloom. Häkkimine käib lihtsalt wardialinguga (tehnika helistada läbi kõik keskjaama taga olevad numbrid ning vaadata mille taga on modem, PS see lahendus saigi nime just siit filmist). Kui mu mälu ei peta siis näidatakse ka korraks praeguseks väljasurnud telefoni keskjaama häkkimist. Film pole iseenesest paha, täitsa hea vaadata kuidas ürgajal sellised asjad käisid. 7/10 üldhinne ning ka 6/10 tehnilise poole talutavuse eest

Filmimaailmas tundub sageli neid peegeldusi vaadates, et monitori asemel istutakse hoopis projektori ees
Hackers(1995), üks arvatavasti laiemalt tuntum häkkerifilme. Tegelased on võimatult coolid, istuvad ka pimedas toas päikeseprillid ninal ning pomisevad omaette onlinereid – ehk võimalikult reaalsest pildist kauged. Häkkimine on ikka veel “Wargames” ajastus, stiilis pinnime “social engineeringuga” kohalikult tehnikult modemi telefonunumbri välja ning logime sinna peale. Mingit exploitimist, puhvrite täitmist ega andmebaasii mürgitamist veel ei tunta. Põhiline aur tundub arvutigeeniustel minevat seejuures graafiliste animatsioonide loomiseks, kõikvõimalikud tekstid, fondid ja animatsioonid on võimalikult mahlased ning visuaalselt kenad. Arvutisüsteemid (pean silmas siin eelkõige tarkvara) on kõik väljamõeldud milliseid reaalselt ei eksisteeri. Eriti valus on vaadata lõpus kulminatsiooniks olevat häkkimist Doomi laadsetes kandilistes 3D laborüntides. Midagi totramat, ebapraktilisemat ja absurdsemat annab küllap leiutada kui see nimetatud kolmedimentisooniline operatsioonisüsteem. Sisu poolest 4/10 tehnilise poole eest 2/10, okei 3/10...see kuidas kaks hackerit kohaliku telvisioonijaama lollitavad on päris lahe, meenutas seda kui kunagi vana lindirobotid programeerisin millel oli sarnane juhitav käpp millega ta LTO3 tüüpi magnetlindi kassette lugeja kõhtu tõstis
Operation Takedown. Selle teksti autori enda üks lemmikfilm häkkeritest. Film  käib küll reaalsete tegelaste nind sündmustega äärmiselt vabalt ringi, kuid teeb seda hästi. Häkkimised on lahedad, mulle väga meeldis peategelase sõnaosavus kuidas ta lühikese ajaga “social engineeringut” kasutades kõik vajaliku (ja rangelt salastatud) info asjapulkadelt välja räägib. Häkkimised on lisaks ka realistlikud, mac aadressite mürgitamine, millega Jaapani spetsialst lolli olukorda jäetakse, on reaalselt tänapäevalgi toimiv ründeviis. Lõpus näidatav spetstarkvara, millega saab häkkida igat arvutisüsteemi, on küll ulme aga lahedalt teostatud ja seepärast ei aja ka kurjaks, pagan teab äkki on tõesti olemas kõigis protsessorites mingi geniaalne auk mida pole lihtsalt siiani veel avastatud ? Suur-suur plussmärk tuleb siia filmile otsa ka reaalsete OS'ide kasutuse eest, Mitnick trükib UNIXi konsooli reaalseid! UNIXi käske, tema läpakas töötab Windows 3.11 jne. Südamele on soe näha vahelduseks tuttavaid ning eksisteerivaid süsteeme. Kunagi võiksid filmiasjapulgad kätte võtta ja teha ka realistliku Mitnicku eluloo ära, mehe elu on olnud piisavalt põnev ka ilma suurema ilustamise või mingite maagiliste võluprogrammideta. 8/10 ja arvutipool 7/10
Sneakers, 80nendate ulmepõnevik häkkeritest, reaalsusega on jällegi side õhuke. Ulmejoone toob sisse must kast mida kõik jahivad – imeline seade mis suudab lahtikrüpteerida igasuguse signaali. Samas on tegevus põnev ning tegelased värvikad. Näiteks pime häkker või siis suur küberkurjategija Corso ise.  Lisaboonusena leidub filmis parasjagu mõnusalt huumorit. Kompuutrisüsteemid on taas mingid veidrad. Äratuntav on vaid Cray XM superkompuuter millel vanamehed istuvad ja jalgu kõlgutavad. Lõpp oli ka pisut nõrk, see on peamine asi mis hinde alla tõmbab. Filmina 7/10 ja realismi eest 4/10
Antitrust – veel kehvem film kui Hackers. Kogu see konseptsioon kus nohikute tubadesse on peidetud salakaamerad mis nende ekraanidelt toorest koodi varastavad oli valusalt idiootne. Ma arvan, et ei vaja pikemat seletust miks see ei töötaks ja kui keeruline oleks luua tarkvara mis pildist vajaliku infot välja nopiks ja sellest töötava produkti looks. Lõpp oli samuti ülemäära läägelt õnnelik. Reaalselt oleks suurfirma koodi välja jaganud poisid tõenäoliselt kõigi tööseaduste-lepingute rikkumise eest multimiljardilise firma poolt kohtusse kaevatud ja järgmiseks neljakümmneks aastaks vangi pistetud. Segaseks jääb pisut ka tarkvara olemus mida tarkvaragigant arendas? Tundus olevat justkui facebook mis ühendatu torrentiga? Film ise 3/10 ja arvutosa umbes 5/10 Ühes kohas kasutati nimelt Linuxit.

Die Hard 4
, imelik, vaatasin seda filmi küll purukainelt ning märksa vähem aega tagasi kui paljusid teisi siin mainitud teoseid, kuid mälestus on üsna ähmane ning laialivalguv. Ei, see vist ei sobi ikka siia teemasse. Põhiline raskuspunkt on ikkagi märulil.
The Core. Kõhklesin pikalt kas hakata seda filmi siin listis üldse esile tooma sest häkkeriteema on sees kõrvalliinina, peamine aur läheb maailma päästmisele kasutades selleks tuumajõul maa all ringi tuhisevad hiidpeenisega. Hacker, kes palgatakse läheneva maailmalõpu koha levivat infot peitma, on aga väga hea, näitleja sobib oma rolli nagu valatult, mulle meeldis oma koomilisuse tõttu eriti stseen kus ta FBId uksetaga märgates paaniliselt kõiki enda CD'sid mikrolaineahju üritab toppida. Kahjuks on arvutisüsteemid taas 100% väljamõeldud ning ka on idee kogu maailma arvutisüsteemide häkkimisest pisut idiootne. Teorreetiliselt omab ju USA sellised toredat süsteemi nagu Echelon mis teeks info selekteerimise ning piiramise töö märksa paremini ära, ilmselgelt aga paistaks see teravalt kogu maailmale silma ning tekitaks sellist kära, et oi-oi. Filmina kuskil 5/10 häkkerifilmina 4/10
Swordfish. Väga halb film, nii häkkerifilmina kui ka lihtsalt filmina. Eriti valus pask on muidugi see häkkeriteema. Täielik mumbo-jumbo. Peategelane tunnistab ise ka, et ta ei ta häkkimisest midagi ning teeb seda mingi müstilise kolmandast silmast tuleva tunde ajel. Totter oli ka kümmnest monitorist koosnev mega-arvuti konsool milleta häkkimine ilmvõimatu oli. Reaalsuses suudab juba kaks monitori mahutada rohkem aknaid ning infot kui vaja oleks - võin julgelt oma kogemustest öelda. Näitleja ei sobi rolli samuti absoluutselt, põhimõtteliselt näeb ta häkkerina välja sama veenev kui Arnold Mürtsuneeger Rooma paavstina. Filmina 1/10 ja häkkerifilmina 1/10
Välja jäävad sellest nimekirjast filmid nagu "The Net". Ei mäleta sellest suurt midagi peale selle, et filmis oli Sandra Bullock, ei viitsi ka üle hakata vaatama. "Pirates of Silicon Valley", kuna pole ikka veel leidnud aega ega viitsimist see film ära vaadata ja "The Matrix", sest kuigi Trinity kasutab teises osas nmapi ja ssh ründamist, on tegemist ulme ja cyberpungiga.
Kõige stiilsema häkkeri auhind läheb aga tõenäoliselt “X-Files” sarja kolme kõrvaltegelase Richard "Ringo" Langly, Melvin Frohike ja John Fitzgerald Byersi vahel jagamisele. Sellised mõnusad värvikad ja paranoilised kujud. Ehtsad friigid!

Ehk, avanev pilt on kurb. Pole pea ühtegi häkkerifilmi, millele võiks kõhkluseta maksimaalseid hindeid laduda. Viimaste aastate jooksul pole ka erilist uute filmide lisandumist siia zanrisse toimunud, mis on võibolla seletatav asjaoluga, et kunagine müstilist aurat omanud arvuti on muutunud liiga igapäevaseks tarbeesemeks ning seetõttu muutunud ka suhtumine nendega tegelevatesse mustadesse maagidesse, mis neist röstriparandajatest ikka filmida.

3 kommentaari:

ilves@metsas.ee ütles ...

"...salakaamerad, mis nende ekraanidelt toorest koodi varastavad, oli valusalt idiootne..."
oh, ära muretse, meil on eestis inimesed olemas, kes sellist asja arendavad, see on pigem tänane päev, mitte ulme. aga noh, ma ei rääkinud filmist praegu ;-)

metsavana ütles ...

Tõesti? Uus info mulle. Igaljuhul usun, et ekraanil olevast infost on tekstituvastuse abil võimalik tõesti üht ja teist kätte saada, kuid panna sealt napsatud koodinäidistest kokku töötav programm on küll veel väga kauge tulevik. Hetkel on see mõõtmatult kallim kui palgata needsamad neegrid oma heaks tööle.

Martin ütles ...

Temasse: http://io9.com/5643388/the-10-goofiest-computer-hacking-scenes-in-cinema-history