Purojekuto A-ko (1986)

Minupuhul töötab reegel, et kui film igav on siis ma ka vaikselt tukkuma hakkan. Põneva filmi puhul olgu kasvõi mitu viimast ööd magamata aga jälgin toimuvat ikkagi teraselt ning pärast on pea sedavõrd mõtteid täis, et istun veel mitu tundi arvutitaga ja nokitsen midagi - nt kirjutan blogi. Igava filmiga aga toimib raudne reegel, et esimesena läheb mõte uitama ja kui endiselt pole ekraanil midagi mis mõtte tagasi oma rööpasse kisuks siis läheb järgmisena juba vaim rändama ehk liikuv pilt areneb sujuvalt unenäomaailmaks ümber.

A-Ko oli ka selline anime, et pane või nööpnõelad silmade alla nagu tehti Dario Argento "Operas". Supervõimetega koolitüdrukud jooksid edasi tagasi, mingid kurjad intergalaktilised pätid ajasid omi asju, kuskil kõrgel tiirutasid mingid hävitajad. Kõlaks justkui midagi väga lahedat aga kuidagi hingetu ja tühi oli see sagimine. Poole filmi pealt hakkas juba rohkem ajuenergiat kuluma sellele, et end üleval hoida kui, et ekraani rabelemist jälgida. Üks ere moment lõpuks jäigi kõigest meelde - stseen kus peategelasest tüdruk õhus ühelt raketilt teisele hüpleb. See andis jõudu silmad unenägudest lahti rebida ja lahtiseksjääva lõpuni vastu pidada.

Tõenäoliselt pole minus lihtsalt seda õiget hentai-anime soolikat, sest üldiselt on netiarvamused äärmiselt positiivsed. Ka Trash on olnud oma blogis kiidusõnade puistamisega väga helde.  Minul aga ei suurnud aluspükste vilksatamine, koolirivaalitsemine ega mecha action kuidagi verd soontes kiiremalt pumpama panna. Eh, mehed, otakut minust küll kunagi ei saa. Muidugi jääb alati võimalus, et magasin selle anime parimad kohad lihtlabaselt maha aga nähtu põhjal raske südamega 4/10