Deadlier Than the Male (1967)

Kui eelmise Tartuffi raames sai koos Jaanusega vaid Jaapani industriaalseid maastikke vaadatud, siis sel aastal otsustasin elukaaslase pealekäimisel, et käin mõnel armastusfilmil ka kohal.

Esimesena seadsime sammud "Emmanuelle'i" vaatama. Tegemist ikkagi erotsiga, mida saadab meeletu hulk müüte ja legende. Väidetavalt olla 80ndatel, kui seda Soome televisioonis näidati, tervete perede ning küladega Tallinnasse sõidetud. Teed oli vankritest, mopeedidest ning veoautodest umbes ja mõned läksid, matkakepp käes, suisa jala. Elu suri maapiirkondades nädalateks välja, tehased seisid, lehmad ammusid ning vili oli söötis. Filmist saadud seksuaalne laeng suurendas aga sündide arvu üheksa kuud hiljem mitukümmend protsenti. Või vähemalt selline mulje on kirjandusest sest sündmusest jäänud.

Kui kohale jõudsime ning raeplatsil valitsevat olukorda silmitsesime, siis tekkis tunne, et neis muistendites võis ka tera tõtt olla. Hoolimata praegustest vaba turumajanduse tingimustest, kus ka telereklaamid on sageli pornograafilisemad kui see 70ndate esimese poole film, oli plats puupüsti rahvast täis. Kõik vähegi istumist lubavad paigad olid hõivatud. Mõned ettenägelikumad erootikasõbrad olid tulnud lausa oma istevahenditega. Mina nii ettenägelik polnud ja ka ei võlunud väljavaade seista nii tund ja pool jalgadel ning piiluda toimuvat üle ümiseva-möriseva inimmassi peade. Tundus, et selle jaoks peaks alkoholi kaasas olema. Nii lõin käega ja kõmpisime hoopis üles mäkke, kus algas midagi minule märksa erutavamat - ehk vanas anatoomikumis "Nekromantik".

Kui ma kunagi aastaid tagasi ülikoolis leiba teenisin ja filosoofia teaduskonna raalidel silma peal hoidsin, oli vana anatoomikum üks paik, kuhu läksin alati heameelega probleeme lahendama. Sellel majal on omajagu atmosfääri turjale kogunenud ja sealsed asukad pakkusid ka sageli närvikõdi. Üks meeldejäävamaid kordi oli tõenäoliselt, kui läksin mingit masinat sügiseses õhtuhämaruses üle vaatama  ning tagatipuks puhkes äikesevihm. Kohalik töötaja, kelle arvutiga probleem oli, hoidis aga pidevalt varju, krabistas midagi ühes pimedaimas nurgas paberitega ning rääkis veidra kähiseva häälega. Võttis ikka seest õõnsaks küll, enam-vähem nagu mõni gooti horror.

Meenutasin mäkke vantsides seda lugu ning mõnulesin juba ette hea veidra õhustiku laengu peale, mille tõenäoliselt koha peal saan. Tekkinud optimistlik meeleolu asendus anatoomikumi ette jõudes kiirelt kõhklustega. Hulk rahvast tammus seal pettunud ning mornide nägudega ning mõned seltskonnad asutasid juba tasahilju koduteele. Halvad aimdused said peatselt kinnitust, sest ukse ette trüginuna nägin teispool klaasi Tartuffi töötajat, kes käemärkidega agaralt seletas, et uks on lukus ning saal täis.

Pettununa lonkisime mäest alla tagasi. Teel kohtasime veel üht võimsa halli habeme ja kepiga taati, kes päris, kas tulen anatoomikumist. Vastasin jaatavalt ja hoiatasin ka, et sissesaamise tõenäosus on olematu. Vahvat vanameest see aga ei heidutanud ("Emmanuelle'i ta olevat nagunii näinud) ning ta asus uljalt mäkke edasi ronima. Vaatasin mehele järele ja mõtlesin, et vot selline näeb üks õige halvafilmisõbrast Metsavana välja.

Kui Toomemäelt alla jõudsime, oli "Emmanuelle" juba mõnda aega käinud ning ka seisukohad olid valdavas enamuses võetud. Lõime seejärel kõigele lõplikult käega ja suundusime hoopis enda privaatkinno: lasin paksud helisummutavad katted akendele ette libiseda, lülitasin projektori surisema ja vaatasime ühe kuuekümnendate girl powerist ja bondifilmide klisheedest pakatava humoorika põneviku nimega "Deadlier Than the Male". Põrgusse need massiüritused! 7/10