The Rocky Horror Picture Show (1975)

Viimaks ka minul see filmikunsti verstapost vaadatud. Mingeid kohti olin vist juba nagu varemgi näinud. Vähemalt mingid hetked tulid justkui tuttavad ette. Hinnang? Raske öelda, peale kahepäevast joomist ja mõningate taimsete droogide manustamist läks peale küll. Selline lõõgastav oma ajastu vaimus värvikirev muusikal.

Vaimustusest sokkide seest välja ka samas nüüd ei hüppaks. Üksinda ja kainena vaadates oleks hinde osas küllap üsna halastamatu, praegu aga andsid meelemürgid ning fännist Zurguti kommentaarid
omajagu juurde ning upitasid koondhinnangut. Ehk tema näol peegeldav siiras lapsemeelne vaimustus kandus tasapisi minugi kalki hinge edasi. Aga seda ma küll ei andesta, et Meat Loaf vaid ühe laulu sai laulda. Kurat! selle paksukese kehastatud Eddie rokkis täie raha eest. Rõige transfestiit Dr. Frank-N-Furter sattus Eddie ehk rock'n'rolli vaimu mõrvamisega momentaalselt minujaoks põlualla ja filmi hindest lahutasin mõttes seejärel hoobilt VIIS punkti maha. Ma olen vist ikka liiga noor, et kuuekümmnendate seksrevolutsiooni vaimu täies mahus nautida või mõista. 5/10

Vaadake vaid seda tagaplaanil olevat kaunitari...ehtne 1942 Harley-Davidson WLA

Lemora: A Child's Tale of the Supernatural (1973)

Alaealine kristlik neiu saab kirja oma gängsterist isalt, kes teatab selles, et on suremas ning palub tütrel end viimast korda külastada. Tüdruk pakibki seepeale enda kohvri kokku, hiilib öö varjus kirikust minema ja ostab pileti antiiksele bussile, mis ainukese sõiduvahendina sinna pahelisse maakohta liigub. Jõudes keset paksu metsa, ründavad sõiduvahendit mingid metsikud poolvampiirid. Tüdruk kaotab lahingu käigus teadvuse ja ärkab taas üles uhkes gooti villas, kus leiab end olevat suursuguse vampiirist daami Lemora vang.

Lemora on süžeelt üsna klisheelik ja tüütu vampiirikas. Vereimejad on äärmiselt tüüpilised - kardavad riste, armastavad gooti stiili ja nõiaraamatuid, lobisevad enda suursugusest päritolust lugusid ning elavad pehme vooderdusega kirstudes. Sisu on lisaks sellele üsna aeglane ja eriliste üllatuste või sündmuste-pööreteta kulgev. Kohati hakkab sellele oma venimises juba mingi ugri-doomi mekk külge tulema. Õrnu vihjeid on ka lesbivampiiri temaatikale, aga tõenäoliselt, kuna peategelane alaealine, siis  hoitakse siiski jäigemat joont ja eriti kaugele seda teemat ei arendata.

Kaks peamist detaili, miks viitsisin filmi üldse lõpuni vedada, olid esiteks vinge atmosfäär ja huvitav töö värviliste prožektoritega ning teiseks Lemora tegelaskuju. Teda kehastav näitleja suutis selle vampiiriemanda tõsiselt kõhedaks ning painajalikult ebamugavaks mängida. Üheaegselt hirmuäratav ning hullumeelne tegelaskuju. Üks tõenäoliselt meeldejäävamaid vereimejaid filmidest. Kole oli ka hallipäine vanamutt, Lemora teener vms. Kahju, et see süžee samas kõrval nõnda lohisev oli.6/10

Screenwriter Richard Blackburn olevat, muide, leidnud kõvasti inspiratsiooni selle filmi juures H.P. Lovecrafti lugudest. Täiesti võimalik. Kasutatud visuaalne stiil sobiks küll tema lugudega suurepäraselt kokku.