Joy Division (2007)

Selle dokumentaali vaatamise idee käis Mant facebookis välja juba mitmeid kuid tagasi. Aga nagu ikka oli kõigil asjaosalistel kogu aeg kiire-kiire ja küllap see film olekski lõpuks vaatamata jäänud, kui mind ennast poleks bändi muusika huvitama hakanud.

Kui kõik ausalt ära rääkida, ei öelnud minusugusele paadunud muusikavõhikule Joy Divisioni nimi mitte kottigi ega toonud ka ainsatki viisijuppi kõrvu. Peale kümmet minutit youtube'is veetmist tuli siiski tõdeda, et vähemalt ühte lugu olen isegi kuulnud (+ veel ühe loo töötlust). Ülejäänud palad olid täiesti tundmatud, aga samas niivõrd mõnusad, et veetsin nende seltsis veel pool päeva ja seejärel oli tahtmine bändiga tutvuda juba kindel.

Minu - verivärske fänni - pettumuseks täit tõde dokumentaal bändi kohta ei avanud. Tõsi, pundi ajaloo ja olulisemad faktid sai siit kenasti kätte. Aga mulje jäi vägisi selline, et kõik inimesed, kes ekraanile rääkima veet, olid hoolega valitud omad joped. Käis vaid üks koletu nostalgitsemine, üksteisele õlgadele patsutamine ning pisarate poetamine. Seoseid narkootikumidega või mingeid bändisiseseid hõõrumisi mainiti vaid mokaotsast ning siis pöörduti rutakalt tagasi teemale, milline pühak oli Ian Curtis, mees teisest paralleelmaailmast. Nimbus hõljus kontsertide ajal tal pea ümber ja tüüp ise suutis lauldes vaimselt kosmosesse teleporteeruda. Pärast, lahkamisel avastati aga, et selja peal olid tal tibatillukesed inglitiivad. Pilt, mis nõnda maaliti, polnud mitte normaalsetest vahvatest inimestest, vaid taevast alla prantsatanud imeloomadest. Sellistest, kelledega samastumisest ja nende rõõmudele-muredele kaasaelamisest võib tavaline surelik unistada.

Aga noh, kuna taustal mängiv muusika oli tõesti kaunis ja videod seitsmekümnendate Manchesteri atmosfäärist pungil, siis võib selle liiga nostalgiasse ja härdameelsusse kandumise andeks anda ja üldmulje, mis meeltesse kummitama jäi, oli ikkagi positiivne. Olin pärast vaatamist veel terve nädal Joy Divisioni mõju all ning kuulasin tööl klappidest salaja selle bändi muusikat. Vinge värk!

Izo (2004)

Lugu mõrvarlikust samurai vaimust üritasime esmakordselt koos Mardi ja Ovega vaadata umbes kolm aastat tagasi Tallinnas Ouve pool karvaste punkris - tema tolleaegses elukohas. Esimese plaadi saime kenasti läbi, teise CD juures ei klappinud aga subiitrid ning enda logiseva läpaka peal ei viitsinud ma tol hetkel hakata kah neid paika ajama. Seega lõime käega ja võtsime ette uue filmi (milleks vist oli üks Leone vestern).

Nüüd siis võtsime Mardiga ta uuesti kätte ja proovisime filmi algusest peale läbi vaadata. Kahjuks selgus, et enamus actionit, wtf momente, musta huumorit ning lahedaid tegelasi olidki just filmi esimeses pooles. Filmi (ja meile nägemata) teine osa hakkas venima ja dialoog liiga filosoofiliseks kiskuma. Lootus, et kõik toimuv lahti seletatakse, ei saanud samuti täidetud. Pärast seda, kui peategelane high-counceli ära tappis, ei teadnud ta enam isegi, miks ta seda kõike teeb. Kogu lugu, mis aeti veel segasemaks ning metafüüsilisemaks, kulmineerus lõpuks lihtsalt ühe hiiglasliku sümboli ja wtf momendiga. Natuke niru on seega üldmulje. Mart, kellele filosoofilisemat laadi kinopildid ning teoretiseerimine rohkem meeldib, leidis, et koondhindeks sobiks lausa 7/10. Mina ise sellist lõputut tühja targutamist ja sümbolimängu nii väga ei armasta, seega 5/10

Kazuki Tomokawa - veidrat köhivat laulustiili harrastav jaapanlane. Soovitan talt kuulata seda lugu.