Non si deve profanare il sonno dei morti / The Living Dead at Manchester Morgue (1974)

Hoolimata valmistamisaastast täiesti värsket nägu- ja tegu omav zombilugu, kus läbivaks jooneks mure keskkonna pärast. Zombilaine puhkeb nimelt peale seda kui kuskil Inglismaa kolkas katsetavad teadlased uudset madalaid raadiolaineid kasutavat kahjuritõrjet. Lained mõjuvad lisaks putukatele aga ka surnutele. Panevad raiped ringi kõndima ja inimesi murdma. Idee, mis on tõenäoliselt inspireeritud tooaeg aktuaalsest DDT nimelise insektitsiidi keskkonnakahjulikust ja kantserogeensest toimest.

Lugu on lisaks värskusele ka mõnusalt voolav. Täis head kaameratööd, vinget valgustust ning atmosfäärikaid võttekohti. Kamaluga saab nii pingelisi situatsioone kui ka ootamatuid vahvaid süzeepöördeid. Zombifilmisõpradele võib julgelt soovitad, kui üht omanäolist elavate surnute lugu. Mulle igaljuhul meeldis.

Tooni andsid ka vahvad tegelased. Mõnusalt ülirahulik ning tasakaalukas kunstikogujast habe ning talle vastukaaluks vanakooli kivipeast politseipealik kes nui neljaks keeldus kõiki ilmselgeid vastu jõllitavaid fakte tunnistamast ning süüdistas zombiroimades järjekindlalt hipisid, rokkareid ja manduvat noorsugu. 7/10

Saturday the 14th (1981)

Vanasti olid filmid värvilisemad, näitlejad karismaatilisemad, kaamerad raskemad ning isegi  paroodiad naljakamad. Erinevalt moodsatest ärapanemiste punnitustest, mis kipuvad kõik ühed haledad käkid olema on siin suudetud päris hästi horrorfilme tögada. Oma osa saavad nii kummimonstrumid, kummitavad majad, iidsed nõiaraamatud kui ka vampiirid ning neid jahtivad doktorid. Selline mõnus värvikirev ja tempokas kompott mis kui mitte laginal naerma siis muigama võtab üsna sageli. Subjektiiv-objektiiv skaalal hindeks igati tubli üle keskmise saavutus 6/10

Maniakkide Tänava jutukogu Euromant

Maniakkide Tänava jutukogu ilmumine on minujaoks kahtlemata Eesti ulme üks olulisemaid aastasündmusi. Paljud siia kaante vahele saanud lood on ju mu vanad-vanad lemmikud. Seega ei saa mitte teist siin reklaamimata jätta :)

Ilmunud on Maniakkide Tänava jutukogu "Euromant". Kirjanik ütles ise oma kogu kohta nii: see annab läbilõikelise pildi tervest minu loometeest päris algusajast kuni verivärskete lugudeni. See on punktiir läbi õuduslugude viieteistaastaku, üks kena ja keerukas ornament eesti ulmetempli altari kohal, raiutud raamatusse ihu ja hingega, higi, vere ja pisaratega ning piisakese huumorisoonega.

Kogus on 17 lugu, nende hulgas "Euromant", "Võõra laip", "Nekromandi kombel", "Omadega kuival", "Teoloogiatudengi katse", "Unistus" jt.

Lähemalt raamatus leiduvatest lugudest saab peatselt lugeda juba Trükiveakuradist, üritan nüüd selle blogi ka varjusurmast üles äratada :)