The Legend of Hell House (1973)

Kuskil kaugel Inglismaa võserikus asub kuri maja, mida peetakse tondiküttide ringkondades kummitavate majade Mount Everestiks. Seda rajatist on eelnevalt üritatud vallutada vaid korra ning toona pääses sealt elusalt minema ainult üks inimene. Nüüd, hulk aastaid hiljem, koostab pururikas vanamees maja saladuse tuumani jõudmiseks uue uurimisrühma. Selle liikmeteks on eelmise ekspeditsiooni ainus ellujäänu: läbipõlenud veidrik, ülitundlik meediumist neiu ning ateistist kergelt ärrituv füüsik ja tema kiimaline kaasa. Seda kirjut ning lõhkemiseni pingul närvidega seltskonda vaadates pole imestada, et juba esimesel päeval puhkevad seal hõõrumised ning sisepinged ja ega maja end samuti tagasi hoia. Kurjuse jõud käivad välja kogu oma rikkaliku arsenali, kuhu kuuluvad telekinees, kehade hõivamine, halvad unenäod ning isegi vägistamine. Tundub, et elusalt ei pääse siit ka seekord mitte keegi ning professor otsustab viimases hädas katsetada oma leiutatud tondipeletamise agregaati.

Visuaalselt mõjuvalt loodud film: atmosfäär oli paigas, pinget võis lausa noaga lõigata ja jäist õhku oli tunda ka teisel pool ekraani. Kohati lõhkus seda mõnusat õhustikku küll kummituste eriefektidega liialdamine. Mõni hetk läksid vaimude tembud lausa tüütult klisheelikuks ja tobekoomiliseks. Väiksemate ektoplasma ja telekineesi koguste puhul oleks film kindlasti märksa enam naha vahele pugenud. Lõpplahenduse idee mulle aga samas meeldis. Kummitavade majade žanris võib seetõttu lugeda õnnestunud saavutuseks. Mitte just parimaks kuid täiesti vaadatavaks kinopildiks. 7/10

Enter the Fat Dragon (1978)

Vaene seakarjus (Sammo Hung) saabub suurde linna oma sugulasele appi söögikohta pidama. Suure Bruce Lee fännina suudab ohmu, kuid enesekindel, paksuke loomulikult koheselt mitmesuguste intriigide ja õnnetuste keskele sattuda, millede lahendamine nõuab omakorda ohtralt käte ning jalgadega vehkimist ja kannaga näkku lajatamist.

Tore slapsticihõnguline kung-fu komöödia-paroodia. Hiinlased oskavad mingil salapärasel moel isegi rumalad kahemõttelised naljad mõnusalt kõlama panna ning vanad kulunud jalaga-perse-naljad värskena hoida. Päris mitu korda suutsin südamest naerda ning niisama muigama võttis samuti pidevalt. Sammo põhivaenlane ehk vana perverdist proffessor Pai ja tema afro-samuraist abiline olid samuti igati õnnestunud leiud. Ühesõnaga mõnus õhtune meelelahutus, millest läbinärimine ei nõua just erilist ajutööd või pingutust. Kui millegi üle nuriseda, siis lõpplahendus jättis mulje, nagu oleks sealt lõigatud vahelt mingi 10-20 minutit välja, mine tea - võibolla oligi. 7/10