reede, 23. detsember 2011

Mainimisväärsed filmid: dokumentaalide eri


Kuigi on pühade aeg siis ega Metsavana sellest hooli. Kartuses, et tema sahvrit hakatakse pervertide pelgupaigaks pidama, sundis majavanem vaese sahvrivaimu maineparanduse eesmärgil tundideviisi dokumentaalfilme ja muud kõrge moraaliga kraami vaatama. Samal ajal vahtis vanake ise ilmselt pühadeajale omast rasvast kraami (Euroopa b-horror, wuxia või ghost comedy). Karta on, et allüürniku jaoks on hullemad päevad veel ees, varsti pistetakse ka väärtfilmid näppu ja silmalaud hoitakse „Kellavärgiga apelsinist“ tuntud abivahenditega lahti, nii et kogu ilmatarkus ja moraal ikka sisse pääseks. Kärbs


The Thin Blue Line (1988) 10/10
Tagasivaatav film ca 10 aastat vanale mõrvaprotsessile, kus süüdi võis jääda vale mees. Filmi lõppedes valdab täitsa uskumatu tunne. Kuidas on võimalik, et juhul, kui kõik mida filmis räägiti ja näidati on tõsi, jõuti õigusemõistmisel just selliste järeldusteni. Film olevat kõvasti kaasa aidanud süütuna 10 a vangis istunud mehe vabanemisele. See ütleb käesoleva teose kohta juba päris palju. Ka teostus on huvitav: intervjuude järjekord ja sisu on üles ehitatud nagu parimates trillerites, kus järjest antakse uusi vihjeid. Samuti esineb mitmeid nö süžeepöördeid, kus vaataja peab ka ise mõne seni nähtud fakti ümber mõtestama.
Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. kõige äärmuslikumad dokumentaalfilmide suhtes allergilised inimesed). 10/10

Deliver
Us from Evil
(2006) 10/10
Film juba teada tuntud teemal ehk katoliku kiriku preestrite seksuaalsetest kommetest. Isegi mind, kes ma kuigipalju antud teemaga kursis olen, suutis film ometi vapustada. Antud juhul on lisaks ohvrite raske elu ja pedofiiliajuhtumite kirjeldamisele suur rõhk ka katoliku kiriku ringkaitsel antud temaatika käsitlemisel, kusjuures kaitsevallid ulatuvad kõige kõrgemate maiste institutsioonideni välja.
Film on soovitatav KÕIGILE (v.a. antud teemaga varasemalt juba väga süvitsi kokkupuutunud isikud). 10/10

Sisukirjelduse järgi suhteliselt üheselt mõistetav film: algaja filmitegija teeb filmi tänavakunstnikest (peamiselt grafitimeistrid), sealjuures püüab ta tabada üht salapärast tegelast nimega Banksy. Mingil hetkel võtab aga film märkamatult hoopis teise suuna ning filmi lõppedes taipad, et vaatasid hoopis midagi muud, kui see mis alguses paistis või sisukokkuvõttes kirjas.
Tasub vaatamist. 9/10
 
 
Film ühe kuulsaima masohhisti raskest (mitmes mõttes) elust. Hilisem supermasohhist põeb sünnist saati surmatõbe, mis tapab enamus haigeid enne 20 eluaastat, paekangelane pidas aga vastu enam kui 2 korda kauem. Masohhistlike kalduvuste areng võis samuti olla tingitud pidevas valu käes piinlemisest (võis ka mitte) ja enesepiinamine võis olla ka mehe irooniline vastus raskele elusaatusele. Igal juhul on tegu huvitava biograafiga, mida vürtsitavad väljavõtted erinevatest performace’itest. Kokkuvõttes oleks võinud esinemisi isegi rohkem näidata. Kellel veel käesoleva filmi vastu huvi ei tekkinud siis täiendav reklaam: mehe üks põhinumbreid oli naelaga oma m***i laua külge löömine. Head vaatamist! 9/10.

Kommentaare ei ole: