Kui giallo peategelaseks on naine, siis on kogenumale vaatajale selge, et küllap ta hullumeelne ka on ning varsti teda igasugused nägemused, müstilised juhtumused ning veidrad jälitajad külastama hakkavad. Käesoleva filmi autorid on ainult õnneks või õnnetuseks isegi tabanud, et tegemist filmižanri klisheega. Seega üritavad nad hullumeelsuse teemale äärmuslikult vinti peale keerata. Mida edasi lugu kulgeb, seda
bizarromaks, hullumeelsemaks ning psühedeelisemaks ta ka kisub. Kõik liinid keeratakse lõpuks sedavõrd puntrasse, et võimatu on aru saada, mis on reaalsus ja mis uni. Jääb mulje, et hull pole mitte ainult peategelane, vaid ka kõrvaltegelased ja nende kõigi sõgedike nägemustest on ka käesolev film kokku lõigutud.
Samas pean endalegi üllatuseks tunnistama, et mulle meeldis. Esimene pool filmi lõi oma laheda atmosfääri ja pingega. Viimane pooltund oli aga hirmuäratavalt veider, fantaasiarikas ning eemaletõukav. Täpi pani i-tähele aga kõige lõpus välja ilmunud inimsööjate klann. Võib ühesõnaga öelda, et oma kummituslike stseenidega suutis see absoluutselt sõge film emotsioone päris hästi luua. Oeh, mis minuga on juhtunud, tavaliselt olen sedalaadi "diibid" filmid alati kamarajura alla liigitanud. Kas olen tõesti juba giallosid üleliia vaadanud? Appi, mis minu peas toimub?!
7/10
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar