Mainimisväärsed filmid: värske kraam hollywoodist

Sherlock Holmes: A Game of Shadows (2011)

Järg suhteliselt viisakale (meelelahutuslikust aspektist lähtuvalt hinnates, kuigi ka esimene osa ei olnud just kinematograafiline suurteos) esimesele osale ei tõotanud alguses midagi head. Esimesed naljad ja Holmesi-Watsoni omavaheline suhtlus ei kutsunud esile mingisugust positiivset emotsiooni ega isegi mitte pisikest muiet. Naljad tundusid pingutatud, et mitte öelda lapsikud ja pastakast välja imetud. Hetkeks oli tunne, et kogu seriaal on taandatud üheks tüüpiliseks hollywoodi keskpärasuseks, kus ei leidu teravmeelseid nalju, karmi keelekasutust ega üle 12 aastastele sobivat vägivalda. Aga just seda ootab ju „tõeline“ filmisõber. Õnneks läks edasine üldmulje pisut paremaks, mis on peamiselt seletatav ohtra märuli lisandumisega, mis ei lasknud tegelaste sügavamate motiivide, karakterite sügavuse ning huumori kerguse üle pikalt juurdlema jääda. Teadupärast on ju vähegi oskajal režissööril (kelle amet sisutühja märuli korral on tihti võrreldav ka puhtalt tehniku rolliga) oluliselt lihtsam lavastada hoogsat ja efektset märulit kui vaimukat või psühholoogilist pinget pakkuvat draamat/komöödiat. Omaaegselt kultuslavastajalt Guy Ritchie’lt ootaks küll enamat aga eks Hollywood lihvib ka kangemate kivide nurgad lamedaks.

7/10. Kokkvõttes jäi meelde filmi teises pooles aset leidnud hoogne action ning algne pettumus keskpäraste naljade osas ei domineerinud. Ajaviiteks võib soovitada.

Mission: Impossible - Ghost Protocol (2011)

Palju on räägitud võimatu missiooni filmiseeria tegijate julgusest võtta veelkord ette sama teema, kuigi juba teine osa oli suhteliselt sisutühi (kuid seni kõige edukam) ning kolmas osa keskpärase kassaeduga (kuid kvaliteedilt oluliselt parem kui 2. osa). Samuti oli julge samm taaskord kampa võtta vahepeal mõnevõrra ennast diskrediteerinud omaaegne nr 1 filmistaar maailmas (Tom C.). Tulemus ei ole aga sugugi paha. Siiski jäi tegijatel puudu julgusest ja otsustuskindlusest tegemaks 100% puhast meelelahutuslikku naudingut pakkuv märul. Niisiis tuleb taas tunnistada, et märulistseenid olid vaatamist väärt, pinget jagus ja silmailu oli samuti. Tempo hoiti piisavalt kõrgel, nii et ei olnud mahti arutleda trikkide jms loogilisuse või reaalses elus teostatavuse üle. Küll aga jäi mitmes kohas pisut häirima tegelaste hingepiinade ja varasemas elus tehtud vigade kahetsemise liigne esile toomine. Ilmselt soovisid tegijad karakteritele lisada „elulisust“ ja „sügavust“ näidates, et ka superspioonid on kõigest tavalised lihast ja luust inimesed (kuigi juba järgmises märulistseenis näeme taas üliinimlikke trikke ning tegelaste muretut naljategemisest ka surmasuus olles). See muutis kogu loo ja tegelaste motiivid märksa ebausutavamaks kui ükskõik milline ülepakutud kaskadööritrikk. Tagasihoidlik soovitus hollywoodi suurkompaniidele: laske märulimeistritel valmistada 100% märuleid ilma kunstlikult tegelastele „sügavust“ lisades ning hingepiinasid kajastavad draamad jäägu teist tüüpi meistritele.

7,5/10. Meelelahutusena igati korralik saavutus.

The Human Centipede II (Full Sequence) (2011)

Selle üle, kas nimetatud film just hollywoodist pärineb, võib muidugi lõputult vaielda aga oma efektsuse ja meelelahutuslike aspektide tõttu sobib see eelpool mainitud teostega kokku küll. Lisaks kõigele on ju samuti tegemist järjefilmiga, ju siis oli esimene osa suure kassaeduga (ei ole kontrollitud väide aga hollywoodis ju sel moel järjefilmidele rohelise tule andmine käib) ja ka kriitikute poolt kõrgelt hinnatud kultuuriliselt oluline teos. Kes esimest „inimsajajalgse“ filmi näinud, teab üldjoontes mida oodata. Küll aga ei saa öelda, et teises osas on puhtalt samade asjade kordamise teed mindud. Uut ja huvitavat on lisatud piisavalt, kuigi süžee sisuline usutavus on võibolla pisut vähenenud (oleneb kui usutavaks 1. osa pidada saab). Üks paremaid hinnanguid käesolevale teosele pärineb siinkirjutajaga seotud lõuna-eesti vaatajagrupilt (meeste-naiste segagrupp), kes pidi ühiselt nentima, et teises osas tegutsenud isehakanud doktori/lihuniku kõrval oli esimese osa elukutseline ja kliinilist puhtust hoidnud doktor lausa inimlikkuse musternäidis, kelle patisendiks võiks teatud mööndustega ka ise hakata (hea tasu eest või ka lihtsalt teaduse huvides). Kokkuvõttes oli järg oluliselt räpasem kui esimene osa, filmi tempo oli sealjuures isegi kiirem (mis on hollywoodi kassahittide järgede puhul tavapärane) ning rõvedaid (huvitavaid) stseene rohkem. On olnud kuulda, et peagi valmib ka kolmas osa, mille kõrval varasemad lausa Disney perefilmidena pidavat paistma...

8/10. Oluliselt räpasem kui esimene osa, eks igaüks ise teab, kas julgeb vaadata või kellelegi edasi soovitada.