Bad News Tour (1982)

Tegelen nüüd natuke pühaduserüvetusega ja ütlen, et minuarust on "Spina tap" igav. Bad news tour teeb sama aga minuarust palju elulisemalt, pöörasemalt ja ehedamalt. Erinevalt Spinal tapist tulid mulle vaadates mõned päriselust pärit tuttavad või bändimehed kohe silme ette. Võibolla muidugi oli Bad news rohkem meile lähemal ajastus ning aegruumis? Adrian Edmondson ja Rik Mayall on muidugi täiendavaks boonuseks. Need kaks meest annavad ka filmile ta ainsa miinuse, kuna toovad bändile liiga pungiliku tooni juurde ja asi kisub heavy metalist kohati liiga kaugele. Aga tõesti suurepärane komöödia. More Bad News (1988) jääb natuke nõrgemaks aga väga häid kohti on sealgi. Nt kuidas nad on saanud Lemmy oma bändi sõimama.

Silent Trigger (1996)

B filmizanri puhul on üks hea asi - see on tehniliselt surematu. B film ei sõltu nimelt ühestki moevoolust või ajastust vaid tuleb ikka puhtalt inimlikkust lollusest, mis on hävimatu ning aegumatu väärust. Ikka ja jälle ilmub välja uusi ambitsioonikaid lavastajaid, kes tahavad teha midagi nende arust nõnda hiiglaslikku, et kõik klassika kahvatub. Välja kukub aga nagu alati. Võttemeeskonnal on olnud ambitsioonikas plaan teha ülistiilne ja natuke ka diip põnevik snaipritest, kes

kuskil pooleldi ehitatud pilvelõhkujas sihtmärki ootavad. Välja aga on kukkunud justkui veider fetishfilm, mis on visuaalilt nagu the Crow kombineeritud 90nendate porno ja pühaliku kirikumuusikaga. Maja ise tundub seejuures olevat justkui mingi illuminaatide peakorter, mida on valvama pandud maailma kõige stereotüüpsem redneck 80nendatest.

Tõsiselt, kui see vend suudaks veel rohkem klisheelik olla siis hakkaksid telekate ekraanid juba mõranema. Minu rõõmuks kujunes sellest vahvast sitapeast üks põhipahasid ja olin siiralt kurb kui ta oma otsa leidis. Kuna nii oli ilmselt "diibim", siis toimuvat vaatajale väga ei selgitata. Lisaks lundgrenile, redneckile ja tema tsikile (keda tunduvad vägistamiskatsed üles kütvat), sahkerdavad majas veel mitu meeskonda palgamõrvareid ja varusnaipreid. Lungren tundub suurem osa aega tegelevat eneda kolleegide tapmisega, kui eesmärgiga. Ma olen küll kogenud halbade filmide vaataja aga isegi minul on seda filmi raske kuskile liigitada või talle mingit hinnangut anda. Arthouse redneckidega oleks ilmselt kõige täpsem kirjeldus.

Kill or Be Killed (1980)

Ma pole ikka tükk aega midagi nii vaimustavalt halba näinud. Põhimõtteliselt siis lugu sellest, kuidas üks vana natsikindral (kes, meenutab Sean Connery nooremat venda ja kuuleb aegajalt Hitlerit endaga kõnelemas) otsustab teha Lõuna Aafrikas maailma esimese karate olümpiamängud. Õnnetuseks aga ei taha tema parim karate-tsempion sellest kuuldagi. Võtab pruudi ja põgeneb luidete vahele. Nats laseb karateemehe tüdruku röövida ja edasi järgneb loomulikult suurtes kogustes sitta võitust.

Kogu filmi parimaks tegelaseks on kahtlemata bakenbardidega Tyrion Lannisteri meenutav kääbus, kes töötab natsi parema käena. Selle mehikesega saab koguaeg nalja. Küll ta räägib enda parimaks sõbraks oleva käpiknukuga, küll ta käib karate olümpiale rednecke värbamas või siis vigurdab niisama. Plussina tasub esile tuua veel ka uskumatult psühhedeelist helitausta. Julgen soovitada, aga ainult neile, kellel jumala poolt kõvasti halbade filmide ja huumorisoolikat antud.

Enter the Ninja (1981)

Hakkasin vaatama puhtalt Franco Nero pärast. Mulle on ta westernid (Companeros, Django, Mannaja, Specialist, Keome jne) alati meeldinud. Miks mitte vaadata kuidas ninjana hakkama saab.
Igaljuhul Franco Nero on siis algaja ninja, kes just värskelt ninjatunnistuse kätte saanud ja otsustab külastada enda väikemõistnikust lahingukaaslast. Mõisas on aga kord käest ära ja sealset rahvast terroriseerib konkskäega saksa aktsendiga härjapõlvlane. Mõisnik ise on loomulikult suures masenduses ja ainus mis veel talle elus lohutust pakub on kukevõitlus. Kääbuse paikapanek pole noorele ninjale raske aga kõige taga on muidugi veelgi suurem, rikkam ja kurjem mees, kes palkab endale oma isikliku ninja.

Kohati väga vaimustavalt camp ja kitsh film. Juba ainuüksi kääbusest konksäe eest peaks sellele mingi eriauhinna andma aga värvikaid tegelasi leidub veel. Näiteks on Nero üheks peamiseks abiliseks hõlma alt pornopilte ja krutsifikse müüv parm. Suure korporatsiooni põhipaha armastab vabast ajast leiutada mingit vesibaletti meenutavat asja ning erakordse võimalusena pakutakse näha seda, kuidas käib ühes kurjas korporatsioonis värbamisprotsess. Kohati täiesti jabur aga samas ka cool film.

Caveman (1981)

Komöödia koopainimeste raskest elust Ringo Starriga peaosas. Sai vaatama hakatatud ilma mingi lisateadmisteta ja Ringot tõttu kunagi tõmmatud saigi. Ehk olid kerged kõhklused, et peategelase isik on antud filmi kõige koomilisem element. Tegelikult osutus aga suurepäraseks ja mõnusaks komöödiaks, kus leidus palju head ning südamlikku nalja. Eriti vahva oli veel seegi, kuidas päris keerulisi dialooge anti edasi leidlikult primitiivse keele või lihtsalt urinatega. Mulle meeldis ja julgen soovitada.

Attack of the Cyber Octopuses (2017)

Mõtlesin, et kirjutaks ka Reaktorisse aga raske on kirjutada tervet artiklit filmist, mis on a) 20 minutit pikk ja b) millest sa ei saa aru. Visuaalselt igati viimasepeal ning autorid on kahtlemata pigistanud igast kulutatud dollarist välja rohkem, kui Hollywoodis suudetakse tuhandest. Aga see dialoog! kohutavalt puine ning elutu ja siis ka see, et kuidas kurat saab millelegi nii lihtsale nagu küberkaheksajalgade ülestõus teha niivõrd arusaamatu ja segase lõpplahenduse. Minuarust vajaks sedasorti film rohkem huumorit, seda enam, et näitlejad niikuinii mingeid eriti sügavaid rolle polnud võimelised välja vedama.

 

The Phantom Planet (1961)

Kuskil kuu lähedal ilmuvad aegajalt theremini undamise saatel välja kaeraküpsiseid meenutavad asteroidid, et kohe samas ka kaduda (jah kosmos töötab siin filmis väga müstiliselt). Asja saadetakse uurima vaprad rakketnikud. Nende kosmosealus on seejuures tsinklepkist, seda parandatakse lennu pealt mutrivõtmega (kaalutust kosmoses muide pole) ning ma usun, et isegi mõned vene traktorid on keerukamate juhtpaneelidega. Kuid see selleks! Kosmonaudid tõmmatakse salapärase kiire poolt ühele neist asteroididest ja kahandatakse (ilmselt maagia abi?) päkapiku suuruseks. Selgub, et asteroidi asustab mingi kamp pisikesi tulnukaid, kes ei taha enam maalasi minema lasta. Veelgi enam, nende üle peetakse kohut, kuulutatakse süüdi olevaks ning karistuseks peab peategelane naituma kohtuniku tütrega (justiitsüsteem on neil tõesti veider).

Tulnukad on riietatud üsna maistesse hõlstidesse, naisted liiguvad ringi eranditult õhtukleitides ja peatulnuka võimusümboliks on keti otsa riputatud tabalukk. Ehk siis film on sõge nagu hullu kosmonaudi happene pulpunenägu. Lõpus ilmub välja ka kurvasilmne koletis, kes teeb seda mida ikka vanad filmikollid teevad ehk röövib esimese ettejuhtuva valge naise. Muidu täitsa tore halb film aga nõksa liiga aeglane, ka thereminimuusika ei aita kaasa mõjudes liiga uinutavalt.

Hard Ticket to Hawaii (1987)

Sain selle filmi kätte üllavalt heas kvaliteedis. Kiidan sedalaadi restaureerimisi, nii halvad filmid vajavad tulevastele põlvedele säilitamist. Algab see nagu kehv porno. Naistegelased poseeriksid justkui koguaeg erootikaajakirja fotograafile, meestegelastele on aga eranditult antud käsk püüda näidelda homoseksuaale. Lisaks naistele, homodele ja mu intelligentsusele alandatakse siin filmis veel ka nunchakusid ja sumosid. Ohjah, kohati on see film tõesti nii halb, et raske on uskuda, et see pole meelega sellisena tehtud. Näiteks üks pahalane ründab peategelasi rulal varjudes samal ajal kumminaise taha. Lõpus aga peavad kangelased võitlema läbi peldikupoti tulnud mutant-maoga, kes lastakse õhku maailma kõige viletsama raketiheitjaga, seda kusjuures toas ja kahe meetrise vahemaa pealt. Kõige meeldejäävaim surm on aga ikkagi ühe vaese suvalise valvuri tapmine zilettidega kaetud frisbikettaga, mul oli tast siiralt kahju.

Red Scorpion (1988)

Midagi jälle 80nendate märulite mõõtmatust varasalvest. Dolph Lundgren on siin vene eriüksuslane, kes koos kuubalastega viib läbi mingit segasevõitu misjooni aafrikas. Siin filmis saab muuhulgas näha kuidas:
1. Lungren annab kaasmaalasele baaris molli ja pääseb ära nliidu hümni laulmisega.
2. Kuidas Lundgreni piinatakse sukavardaga
3. Kuidas kohalik bushman endale tilga püksi naerab, kui Lundgren üritab puuotsast õunu kätte saada.
4. Kuidas Lungren odaga sigu püüab

Mulle meeldis lisaks veel see venelaste tõhusus, millega nad kohalikke suguharusid hävitasid. Et kõigepealt valati mürgiga üle ja siis pandi veel põlema. Muuseas venelaste hulgas valitseb meeletu kaadripuudus. Näiteks peab kohalik kindral töötama ka helikopteri piloodina. Miinusena tooks välja selle, et helikoperit odaga siiski alla ei visata, ootasin seda terve filmi ja pettusin siiralt.

Firewalker (1986)

Film sellest, kuidas Chuck Norris röövib (kujude järgi otsustades ilmselt mutikummardajate) iidses templis elavalt hullult indiaanlaselt kulda. Norrisel on seejuures siin filmis isegi nõrkused, täpsemalt isegi kolm suurt nõrka külge nagu laskmine, ujumine ja heteroseksuaalsus. Kohal on ka loomulikult John Rhys-Davies - ükski hauaröövidest rääkif film ei saaks ilma temata. seejuures jube ägeda rolliga veel. Dialoog on iseenesest ikka väga loll ning tänu sellele jääb tegelastest kohati mulje nagu emotsionaalsete probleemidega teismelistest. Muidu nagu PS4 Uncharted filmikujul. On see halb film? Kohe kindlasti! Aga kui mõnus vaadata.