Postitused
On näha, et Van Dammet häirib Steven Seagali ebanormaalselt suur menu Direct-to-video trashi zanris. Seega otsustas ta konkurendi tolmu paisata ja noh selles on ta tõesti väga edukas. Filmi esimese poole järgi otsustades peaks see teos kuuluma "Samurai copi" ja "Deadly prey" sarnaste kultusfilmide juurde. Stsenaarium on absoluutselt arusaamatu, tegevuskoht ja aeg vahetub kiiremini kui magasin van Damme püstolis. Pahad tegelased tunduvad pärinevat kuskilt Serbia vaimselt alaarenenute hooldekodust. Nad eksivad van Dammet haiglapeal otsides pidevalt ära, röögivad jaburusi, tapavad suvalisi patsiente ja meditsiinitöötajaid ning kaotavad igasuguse orientiiri kohe kui Damme kõrvalkoridori astub. Damme ei pea isegi vaeva nägema nende eest pääsemiseks, vastupidi, ta võtab koguaeg aega maha. Räägib endaga kaasas olevale neiule oma kurba elulugu, teeb puhkeruumis kohvipause. Samal ajal kui õnnetud serbia pätid kõrvalkoridoris ringi jooksevad ja "KUS TA ON! KUS TA ON!" suvalistele inimestel karjuvad ja nad sealsamas vastust ootamata tapavad. Vähemalt serblastest jätab see film sama hea mulje kui "Borat" Kashastanist. Pool filmi on see kõik isegi jube lõbus aga kuskilt maant hakkas väsitama, lõpulahendus on aga niivõrd veider ja segane, et ma kahtlen kas näitlejadki sellest aru said.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar