Stone Cold (1991)

Esimene kord,  kui kirjutan nähtud filmile ka teise arvustuse. Neid mõlemaid võrreldes tundub, et olen hakanud heast campist märksa rohkem lugu pidama. Vähemalt mu esimene arvustus oli kuidagi hämmastavalt kriitiline. Ei oska muud öelda, kui inimene muutub ajas ja ruumis päris palju :)

Lance Henriksen on teinud põrguinglite kamba, kes on võtnud enda elueesmärgiks teha ära kõik maailma kuriteoliigid narkoärist-terrorismini ja elada seejuures nagu natsiviikingid. Õnnetuseks hakkab tema halbu tegusid takistama Brian Bosworth kes on nagu segu multifilmikangelasest Johnny Bravost ja Tom of Finlandist.

80-90nendate aeg oli huvitav, kuna siis kipus piirjoon kõva mehe ja homo vahel kuidagi ähmastuma. Seda on tagantjärgi kohutavalt lustakas vaadata ja kui aus olla siis on need filmid tegelikult ääretult süütud ja me ise mõtleme tagantjärgi oma küünilisuses selle räpase osa sinna juurde. Näiteks kui peategelane käib liibuvates retuusides mööda tuba ringi, õlitatud tissid hommikupäikeses läikimas ja toidab enda lemmik iguaani siis see pigem näitab kui kõva mees ta on. Või kui sihuke mürakas ütleb teisele sama mehelikule mürakale, et "ma nikun nüüd sind nüüd korralikult läbi!" on see mõeldud ähvarduse mitte armastusavaldusena. Muide Lance Henriksen, kirjutas ise kõik enda dialoogi ning seda on ka tunda. Üleüldse räägivad kõik tegelased erakordselt üle võlli kõvamehejuttu, kus kogu dialoog koosneb ainult onelineritest või coolidest mõtetest. Ma arvan liialdamata, et Stone Cold on vanade märulite Citizen Kane. Kui keegi pole seda siiani näinud siis ma ainult tunnen talle kaasa, mida ta üldse oma elus näinud on ?