The Nightmare Before Christmas (1993)

Minu sees lihtsalt peab elama väike muinasjutusõbrast gothic sest kuidas muidu seletada ,et selline väike veider nukufilm mulle ikka veel nii väga meeldib. Sai see vaadatud juba päris palju aastaid tagasi - nii kutseka aegade alguses. Tõeliselt väheste filmidega juhtub nagu toona sellega ,et soovid peale vaatamist kohe uuesti pihta hakata ja hommikul bussiga kooli poole veeredes kummitaks soundtrack peas. Paar päeva tagasi tuli Ove tegelikult minu poole ainult väikest klaasikest võtma ning mainis juba ette ,et filme vaatama ei hakka. Riiulis sorides jäi aga jõulueelne õudus kätte ning otsustasin ovele pisut näidata. Peale alguse nägemist oli ove müüdud ning soovis ülejäänut ka. Siirdusime siis tagatuppa projektori juurde ja lükkasime plaadi sisse. Vahel ma lihtsalt ei mõista kuidas Ove on nii vanaks suutnud elada nõnda vähe häid filme nähes. Sisu on lühidalt järgmine: Peategelane Jack Skellington on Halloweenilinna ja kollidemaa kuningas ning kõigi olevuste vaimne liider. Tema juhtimisel toimub ka iga aastane Halloweeni läbiviimine kus siis ta väikesed ja suured käsilased mööda maad ringi liiguvad ja inimesi kogelema ehmatavad. Samas tunneb ta aga tugevat rutiini kuna antud pidustust on peetud juba niikaua kui ta mäletab ning olevusel tekit üha suurenev soov milleg uue ja teistlaadse järgi. Nii siis peale ühte edukat kuid tavapärast Halloweeni longib ta mööda surnuaeda ning peale väikest ekslemist satub metsasees kohta mis sisaldab portaale teistesse võlumaailmatesse. Ühe neist lähemalt uurides satub ta jõulumaailma kus satub nähtust pehmelt öeldes vaimustusse. Sealt naastes teeb ta kollidele ettepaneku proovida vahelduseks hoopis ise jõule läbiviia. Plaan on lihtne - vaja röövida jõuluvana, valmistada kingitused ning saan ja õmmelda punane ülikond. Mis selle käigus saaks valesti minna. Kahjuks ei suuda kollid aga jõulude niiöelda olemust päris selgelt ikkagi ettekujutada eriti just selles osas ,et antud üritus peaks inimestele just rõõmu tooma ning näiteks lapsi ärasöövad kingitused pole väga tark idee. Hirmuäratav muinasjutt. Kõik olevused on omapärased ja stiilsed ning läbimõeldud. Nii peategelane Jack kes imepeente ja pikkade jäsemetega meenutas ämblikku, hullu teadlase loodud iseparanduv kaltsunukk kui hull teadlane ise oma sügeleva ajuga ja tema ühesilmne igor ning muud vampiirid, libahundid, klounid, nõiad, zombid, kollionud, veekoletised..nimekiri on päris pikk ja tõesti kirev. Samamoodi on kõik tegevuskohad mõnusalt sünged ja stiilsed mõnusa gothic välimusega. Isegi särav jõulumaa ja pärismaailm on sellest puudutatud nii ,et päris korras pole isegi need ja omavad mingit varjatumat pahaendelist tooni. Kollidemaa on ise aga täielik kompu enda müstiliste maastike ja sõgeda arhidektuuriga ehitistega. Leian ,et pisut raske kirjeldada ja tuleb ise vaadata ,et mõista. Laulud tuleks eraldi esile tõsta sest need on lihtsalt kuradi mõnusad. Juba laulupeale This is Halloween millega alustati olin ma müüdud ja edasi ei meenu ühtegi nõrka lugu. Nii Jacki laul surnuaias, jõuluvana röövimise lugu või kurja kartulikotti meenutava Oggie Boggie laul jpt - kõik on võrdselt mõnusad ja kõlbavad ülekuulata korduvalt. Filmi oli muide sissepandud ka väike õrn armastuse liin Jacki ning hullu teadlase poolt loodud Sally vahel. Lavastajaks polnudki Tim Burton nagu varem arvasin, ta tegeles vaid stoori kirjutamisega ning asjaga tegeles hoopis Henry Selick. Nüüd ma ei saagi kirjutada nagu plaanisin ,et tegemist Burtoni parima filmiga mida tean. Burtoni stiili on muidugi tapvas koguses ja täiesti esimeste minutitega äratuntav. Burtoni hilisem Corpse Bride mida ta ise nii kirjutas kui lavastas oli minuarust suhteline läbikukkumine, oli laulu-sisu poolest kordi madalam ja tuimam. Selick aga ise tegeleb hetkel sellise asjaga nagu Coraline mis tundub väga paljulubav Üks treiler teile isutekitama ka siia, nukud! brrh. Disney ei soovinud muide antud lugu millegipärast enda nimeall levitada, ju tundus nende tavalise stiili kohta liiga sünge ja veider. Ühesõnaga ma püüdsin pingutada ja leida midagi halba ka filmi juures ,et millegi kallal kritiseerida ja vinguda ,et rõvedaks kiidulauluks ja ülistamiseks ei läheks aga tuleb tunnistada ,et ei tule ühtegi head mõtet sells osas..kurat! Lugeda võite veel Higgins'i päevikust ja filmibloogist. Fletcu oli endakohta liig napp ja pealiskaudne nii ,et teda siia ei lingi, sry dude. Nagu olen mitmel pool märganud pakutakse originaalase asemel mingit 3D seeritud versiooni. Ütlen ausalt ,et ei taha sellest midagi teada ja määrige endale pähe. Praegune nuku-plastiliini käsitöö meistriteos tundub lihtsalt suurepärane ning kasutatud tehnika lisab ainult omapärasuse väärtust muutes kogu kollidemaailma seda ebamaisemaks ning pisut räpasemaks, kujutan juba ette kui jõle võib see ärapuhastatud ja läikima löödud uusversioon olla..öäk. 10/10

Bound (1996)

Olen pikkade õhtute sisutamiseks juba mõned aastad tagasi sisse seadnud enda lagunenud ärklikorruse suurima ja pikima toa ühte otsa valge ja enamvähem puhta voodilina ning teise otsa voodi kus külitada ning projektori. Pesulõksudega on akende ette tõmmatud vanad tekid ning lauake nurgas on täis mitmesuguseid pudelikesi. Tegelikult tahtsingi enda jutuga selleni jõuda ,et minuarust kui juba suur ekraan ja pime vaikne tuba juba on siis on vaja veel vaid väikest klaasi (või mitut) kanget alkoholi. Minul aitab üks pits palju paremini igapäevasaasta unustada ja filmi tugevamalt süveneda. Eks see ole kindlasti väga isikupärane ja inimeseti erinev sest Trash näiteks väidab ,et alkohol rikub temal täiesti filmielamuse. Seadsin siis seekordki end sisse pudeli tequila ja Blondi soovitatud filmiga. Varasema vendade Wachowskite näpuharjutusega. Lugu saab alguse sellest kui äsja vanglast vabanenud lesbi nimega Corky asub torumehena tööle Caesar'i nimelise maffia seersanti korteri kõrval. Varsti kohtub ta gängsteri elukaaslase Violet'iga ning naised leiavad teineteist. Caesar täidab samal ajal enda bossi ülesannet piinata välja perekonna reetnud kambaliikmelt varastatud kahe miljoni dollari asukoht. Ning kui ta on selle tuvastanud tekib naistel mõte Caesar ja tema boss Gino (kes isiklikult sõidab kohale raha kätte saama) ülekavaldada ja miljonid uue elu alustuseks endale saada. Armunute kaval plaan muidugi käriseb varsti kõigist õmblustest nagu arvata oli ja asja ei tee ka kergemaks kõige ebasobivamal ajal väljailmuvad kõrvaltegelased. Õrna Matrixi lõhna oleks nagu juba tunda mõningatest pisiasjadest (või ma kujutan seda lihtsalt ette) vähemalt pingeliste hetkede muusikalõigud on ka vendade hilisemas kuulsas filmis kasutatud. Tegemist on jällegi sedalaadi minimalistliku filmiga kus tegevus ei välju eriti ühe korteri piirest (olgu kahe) kus õhus püsiv pinge aga viiakse sellisele tasemele ,et lõika või noaga. Huvitav idee oli muide veel panna Corky aja surnuks löömisel parmupilli mängima - sellist muusikariista pole ma filmides nagu varem näinudki. Lääne vaatajale arvatavasti väga sürealistlik muusikariist. Naistest ,kes olid küll lahedad, rohkem meeldis mulle siiski Joe Pantoliano mängitud Caesar. Tema pisike ja stiilne, naiste tegevuse tõttu, järjest enam hulluv närviline tegelaskuju oli muhe. Supis kuhu ta oli veetud oskas ta igaljuhul päris osavalt ujuda pea päris viimase hetkeni välja, mina igaljuhul poleks vähemalt suutnud küll tema asemel närvi säilitada ja oleksin juba alguses murdunud. Kole ikka tõesti milleni ühed alatud naised võivad vaese mehe viia vahel. Tundsin vennale lausa kaasa. Muidu suurepärane mõõdukalt verine ja vägivaldne põnevik, soovitan soojalt. Nurka aetud mees.. Ja verine raha.. 8/10

This Is England (2006)

Selle filmiga oli lausa piinlik vaatamisvõlg. Tirisin selle Trashi soovituse järgi aga jäi koos paljude teiste heade asjadega õiget hetke ootama. Vahepeal suutsin selle isegi Blondile jagada ning viimane oli väga üllatunud kui kuulis ,et ma ise polegi näinud. Nüüd mõni päev tagasi kui Ove ja Tarmoga sai puid kärutatud mõtlesin ,et teeks sellise hariva skinheadidest filmidega õhtu. Eriti kuna ma sellest liikumisest just rohkem ei tea kui ,et nad kannavad punaseid trakse, ajavad pea kiilaks ning peksavad neegreid. Elvas ühtegi rakukest neil ju pole ning ise liigun ka rohkem karvaste ja punkarte seltskonnas. Filmi peategelaseks on 12 aastane väga terane poisike nimega Shaun kes elab koos enda tegelikult isegi üsna sõbraliku emaga ning kelle isa on sõdurina ühes üsnagi mõttetus konfliktis surma saanud. Ägeda loomuga poiss satub pidevalt koolis konflikti ning kaklustesse ja ka sageli kiusamise ohvriks. Ühel hetkel kohtub ta kojuminnes aga kamba punkaritega. Enamuses väga varieeruvas vanuses liikmetega gängiga kellest noorim Shaunist vaid aasta vanem ja vanim keskealine prillidega paksuke. Kamba liider Woodyl hakkab poisist kahju ning kutsub ta ka seltskonda. Nagu üleval juba ütlesin on mul skinheadidest üsnagi stereotüüpne ettekujutus nii ,et mulle igaljuhul tundus tegemist olevat pigem mingite punknoortega sest rassistlikku juttu ei aetud, käidi kirevalt riides ning möllati õues ja vanades majades, tehti grupikallit ning kambas oli isegi neeger. Asi hakkab alla käima kui välja ilmub vanglast vabanenud Combo kes on neurootiline ja ebastabiilne marurahvuslane, selline keda normaalsed temavanused arvatavasti tõsiselt ei võta ning kes leiab poisikestes enda innukad järgijad. Mees peab mõned tulised kõned, viib kambas läbi suurpuhastuse ja tassib poisid isegi ühe suurema poliitilise juhi kõnesid kuulama. Combo ei saa isegi aru kui hale ta kamp tegelikult on - ta tublimaks meheks on 12 aastane isata poisike kellele ta eeskujuks ning temavanustest on seal veel vaid musklis habemik kes tundub üsna lapsearuga ja eelpoolmainitud prillidega paksuke kes filmis vaid korra sõna võtab kui situb hindust poepidaja põrandale. Üldiselt ei saa isegi Combot päris natsiks nimetada, svastikaga ta ei lehvita, unejutuks Mein Kamfi ei loe ning pigem kogu aja valutab südant immigrantide ning puhta Inglismaa pärast. Lõpus toimuv rünnak tundub pole ka ajendatud mitte rassivihast vaid pigem mehe enda ebastabiilsusest ja hullusest. Ja no mis rassist sa oled pealtnäha Elva suuruses väikelinnas kus kaks tõmmunahalist ongi - üks on su enda kambas ja teine on hindu kes peab poodi. Shaun on igaljuhul üks lahe vennike kes erineb endavanustest kõvasti ning on täiskasvanulikum kui mõned teised selles loos, filmi tuuakse ka humoorikas romantiline toon sisse seoses punkar Smelliga kellesse poisike armub. Lõpp erinevalt Blondist mulle nii ei meeldinud, oli kuidagi liiga sümboolne ehk ja kiirustatud kuid muidu väga südamlik ja kena film. Veel on kirjutanud filmist filmsmusic blogi Lõpetuseks üks asjalik tekst mis kuskilt netist tuuri pandud: Skinheadlus ei ole alati olnud see, milleks teda praegu peetakse -- rassistlik, võõravaenulik, neonatsistlik subkultuur. Kunagi algas see kõik töölisnoortest, nii musta- kui valgenahalistest, kes kuulasid reggae’t ja ska’d. Elu ei olnud neile meelakkumine ja tõde, et nad osalevad karmis olelusvõitluses, õppisid nad väljendama võitlejavälimusega -- sõjaväesaabastega, kettidega, lendurijope ja kiila peaga. kamba pesamuna.. Combo oleks saanud naistega suhtlemises Shaunilt palju õppida. Ära kunagi kahtle minus mu meeste ees! Tõeline natsionalist.. 9/10 (imdb annab hindeks 8)