Kas mehiste actionfilmide kuldaeg oli üldse olemas?

1. Sissejuhatus

Eelmine postitus tõstatas muu hulgas küsimuse, kas mehiste actionfilmide kuldaeg oli üldse olemas. Etteruttavalt võib pinged maha võtta ja öelda, et kindlasti oli. Pealkiri on lihtsalt tavapärane provokatsioon lugejate ligimeelitamiseks. Kuid millal kuldaeg algas ja millal lõppes? Mis on klassikaline ja nn „kuldaja“ actionfilm? Millal tehti esimene kaasaegne actionfilm? Kõik need küsimused hakkasid peas keerlema ja nõudsid vastuseid. Järgnevalt on esitatud üks võimalik versioon lõplikust tõest.

Klassikaline ja nn „kuldaja“ actionfilm võiks vastata enamusele järgmistest kriteeriumitest:

• Mehine peategelane, kes mõjub rusikakangelasena usutavalt;
• Süžee, mis viib vältimatult filmi kulminatsioonis aset leidva ulatusliku lõpulahingu suunas;
• Naistegelane on reeglina rekvisiidi osas, iseloom ja karakter on väheolulised;
• Film sisaldab järgmistest elementidest vähemalt kolme:

1. Rusikavõitlused
2. Tulevahetused
3. Autodega tagaajamised
4. Plahvatused
5. Killu rebimised

2. Ajalugu

Nüüd kui reeglid on paigas võib ajalukku sukelduda. Kui teemasse väga leebelt suhtuda võiks esimeseks actionfilmiks lugeda juba 1903. a lühifilmi „The Great Train Robbery“ või ka Buster Keatoni 1920-ndate tempokad komöödiad, kuid keskendugem siiski kaasaegsele märulile.

Järgnevalt on aastate kaupa välja toodud olulisemad actionfilmi arengut mõjutanud linateosed ja tähtsündmused. Analüüsis on vähem tähelepanu pööratud erinevatele kitsamatele žanridele (kung-fu, blaxploatation) ning keskendutud peamiselt hollywoodi A-kategooria märulitele, kui peamisele uurimisteemale.

1953

The Wages of Fear (Le Salaire de la peur) - prantslaste meisterlik thriller, milles kasutatakse ohtralt kaasaegsele actionfilmidele omaseid pinge kruvimise võtteid.

1959

North by Northwest - tervikuna kindlasti mitte märul, kuid sisaldas mitmeid hilisematele actionfilmidele iseloomulikke märulistseene.

1961

The Guns of Navarone - tegevus leiab aset sõjaolustikus, kuid märulistseenid ning süžee on pigem omased märulile kui tavapärasele sõjafilmile.

1962

Dr. No - esimene bondifilm, mis annab tugeva tõuke actionfilmi kui eraldiseisva žanri arenguks.

1964

The Train - ohtralt märulit sisaldav teos, mis vaatamata sõjaaegsele sündmustikule sarnaneb pigem märulile kui sõjafilmile.

1967

The Dirty Dozen - arendab välja „kõvad mehed missioonil“ filmižanri. Kuna action avaldub peamiselt filmi lõpuosas ei saa täiesti ehedaks kaasaegseks actionfilmiks veel lugeda.

Point Blank - Lee Marvin viimistleb žanri „üksik kõva mees“. Stiililt siiski thriller mitte märul.

1968

Bullit – tihti üheks esimeseks puhtakujuliseks märuliks peetav film on objektiivselt hinnates kõigest aeglaselt kulgev ning ainult üksikuid märulistseene sisaldav (krimi-)thriller.

Where Eagles Dare - pigem tõeliseks märuliks klassifitseeritav, kuid filmi tegevus leiab siiski aset veel sõjakeerises, mitte kaasaegses olustikus.

1969

The Wild Bunch – žanrilt vestern, kuid märulirohkuselt annab silmad ette enamusele varasemate aastate ja ka järgnevate aastate märulipüüdlustele.

1971

Dirty Harry/The French Connection – küllaltki märulirohked kui siiski pigem krimithrillerid kui actionfilmid.

Vanishing Point, Two-Lane Blacktop – viivad uuele ja tõsiselt võetavale tasemele kihutamisfilmid.

1972

The Getaway – erinevalt Steve McQueeni 1968. a. thrillerist „Bullit“ on „The Getaway“ küllaltki arvestatav juba ka eheda actionfilmina.

Charles Bronsonist saab actionstaar (esialgu küll rohkem thrillerite alal).

1973

Enter the Dragon - lääne kultuuriruumi jõuab kung-fu film.

1974

Freebie and the Bean – oma aja kohta uskumatult märulirohke teos. Esimene ehe kaasaegses linnakeskkonnas aset leidev „buddy cop“ märul, actionstseenide rohkuse, kvaliteedi ja mitmekesisuse osas võib teost julgelt ka esimeseks kaasaegseks actionfilmiks lugeda.

1978

Superman – esimene suurejoonelisem koomiksifilm, mõju actionfilmi arengule võib vaadelda nii positiivselt (eriefektide areng) kui ka negatiivselt (reaalsete füüsiliste võimete alaväärtustamine)

Tuntuks saab Chuck Norris.

1979

The Warriors – legendaarne karmi linnaelu käsitlev teos, ajahambale hästi vastu pidanud.

1981

Raiders of the Lost Ark – mõju võib vaadelda nii positiivselt (action massidesse) kui ka negatiivselt (pisut peresõbralikum ja seikluslik mitte puhas action)

Escape from New York/The Road Warrior – populariseerivad uue žanri (postapokalüptiline märul), mõju selgelt positiivne.

1982

48 HRS. – viimistleb täiuslikkuseni „buddy cop“ märulikomöödia, esialgu veel karmikoelises võtmes (õnneks).

First Blood – toob massidesse „üks mees armee vastu“ žanri.

Märulistaariks saab Sylvester Stallone.

1984

The Terminator – esimene ehe ulmemärul (rõhk sõnal märul), mis ei ole aastatega oma väärtust kaotanud.

Märulistaariks saab Arnold Schwarzenegger.

1985

Rambo: First Blood Part II/Commando - täiuslikkuseni viimistletakse „ühemehearmee“ filmižanr.

1986

Aliens – James Cameron viib ulmemäruli uuele tasemele.

1988

Rambo III – Stallone viib „ühemehearmee“ žanri paroodia piirile, alamžanri hiilgeaja (1985-88) lõpp.

Die Hard – uut tüüpi märulikangelase (kildu rebiv naabrimees, kellega on vaatajal lihtsam samastuda) ekraaniletulek.

1991

Terminator 2: Judgment Day – viib eriefektid kaasaegsele tasemele, kuid film põhineb suures osas siiski veel vanamoodsal actionil.

1994

Speed – esmakordselt saab A-kategooria märulistaariks kesiste füüsiliste võimetega isik.

1996

Independence Day – eriefektid saavad ulmemärulis tähtsamaks kui näitleja füüsiline võimekus

The Rock – maailm saab laiemalt tunda Michael Bay kätt, actionstaariks saab Nicolas Cage, aastatuhande vahetus (maailma lõpp) läheneb...

1997

Face/Off – uue ajastu actionfilm, klassikalise märuliga on vähe ühist, actionstaariks saab juba ka John Travolta (mis toimub?)

1999

The Matrix

2000

Crouching Tiger, Hidden Dragon – lääne vaatajatele tutvustatakse kung-fu alamžanri wu xia.

Tom Cruise hakkab märulistaariks, sest see on imelihtne.

2001

The Fast and the Furious – tundub, et Vin Diesel’ist on tulemas uus ja mehine actionstaar, kuid tunne on petlik.

Lara Croft: Tomb Raider – Angelina Jolie (kõhn, füüsiliselt nõrk ja naissoost) on uus actionstaar.

2002

The Transporter – Jason Statham-ist saab puhtakujuline actionstaar, kuid mitte A-kategooria näitlejate tasemel.

2007

Live Free or Die Hard – Bruce Willis hoiab elus klassikalist actionfilmi.

2010

The Expendables – Stallone süstib actionžanrile eluvaimu ajutiselt sisse tagasi.

2012

The Expendables 2 – Stallone otsustab, et klassikaline actionfilm kõlbab ainult nostalgiliseks naeruks.

3. Olulisemad järeldused

• Esimeseks tõupuhtaks (bondifilmide, sõjaolustiku ning märulit sisaldava krimithrilleri väliseks) actionfilmiks võib lugeda 1974. a „Freebie and the Bean“, mis on esimene ehe kaasaegses linnakeskkonnas aset leidev „buddy cop“ märul, sisaldades rohkelt kvaliteetseid ja mitmekesiseid actionstseene;
• Actionfilmi kuldaeg tundub jäävat vahemikku 1982-1995;
• „Ühemehearmee“ alamžanri tippaega võib piiritleda kui kahe Rambo (II osa 1985 ja III osa 1988) vahelist aega, mil ka Schwarzenegger ilmutas 5 tõupuhast žanrifilmi;
• Klassikalise actionfilmi tähtsus langes järsult 1996. aastal eriefektidele tuginevate filmide pealevoolu ajal. Eelmised aastad (1994-1995) olid veel üllatavalt viljakad ning ei ennustanud peatset krahhi;
• 21. sajand on püüdnud toota uusi tõsiseltvõetavaid märulistaare, kuid loodetud edu (Vin Diesel, Dwayne „The Rock“ Johnson) ei ole täiel määral saavutatud;
• Alates 20. sajandil lõpust võib märulistaariks saada ka ilma igasuguste eeldusteta (Nicolas Cage, John Travolta, Matt Damon, Tom Cruise, Angelina Jolie), mis tähendab, et standardid on väga madalale langenud.

4. Andmete töötlemine ja tulemuste esitamine

Järgnevates tabelites (klõpsa pildil) on esitatud actionfilmide ajalugu ja tipphetked aastate lõikes. Actionfilmide ajalugu on laias laastus jaotatud kolme perioodi:

1. Ajastu enne 1982 aastat, mil märul ei olnud veel täielikult välja kujunenud ja massideni jõudnud;
2. Aastad 1982-1995 ehk nn actionfilmi „kuldaeg“;
3. Aeg pärast 1996. aastat ehk languseperiood ja hetkeseis.

Tabelis on esitatud ka edukamad mitte täiesti stiilipuhtad (kuid siiski mingil määral märulit sisaldavad) hittfilmid. Eraldi on aastate lõikes esile toodud edukaim nn klassikaline ja stiilipuhas actionfilm, lisaks ka ajalooliselt ja kultuuriloo seisukohalt olulised teosed. Tabelile ei järgne seekord põhjalikke ja kokkuvõtvaid järeldusi, las faktid räägivad iseenda eest.

Kuni 1981 (pilt suurelt)

1982 - 1995 (pilt suurelt)

1996 - tänapäev (pilt suurelt)

5. Kasutatud materjalid

• vana VHS-filmide kogu,
• 90-ndate alguse SAT-TV kavad,
• vanaema-vanaisa märkmed,
• küla raamatukogu tolmune arhiiv.

Veebruarikuu tuumahiid

Külmal veebruarikuul kulub värisejatele alati ära üks tervislik ning luid-konte soojendav annus kiiritust. Tänapäeva turgudel pakutavatest kiiritusallikaist peetakse vaieldamatult parimateks ulmeajakirja Reaktor.

Minge, lugege ning olgu kiiritus teiega!

Kuhu ja millal kadusid mehised actionstaarid

1. Sissejuhatus

Käeolev postitus (mis on aluseks tulevasele magistritööle), on selgelt nostalgiahõnguline ning ajendatud teatud omaaegsete märuliikoonide uute filmide saabumisest kinolevisse. Kas tõeliselt mehelike märulikangelaste kuldaeg tuleb tagasi või on tegemist ajutise kõrvalekaldega? Ning kuhu ja millal kadusid tõelised märulikangelased?

2. Teoreetiline tagapõhi ja varasemad uurimused

Olid ajad, mil iga paari nädala tagant võis küla kultuurimajas või kooli aulas suurel ekraanil kohata mõne A-kategooria märulikangelase uut linateost. Sealjuures sooloprojekti, kuna publiku kinno meelitamiseks piisas ühe kõva staari nimest. Ajalugu mäletab seda perioodi ka kui minu puberteediea kõrgpunkti, mis langes hinnanguliselt aastatele 1993-1996 (wikipeediast ei viitsinud üle kontrollida). Kino näidati reeglina kord nädalas ning vabalt võis juhtuda, et paarinädalase vahega linastusid Stallone, Schwarzenegger’i, Van Damme ja miks mitte ka Seagali verivärsked kunstiteosed. „Verivärsked“ tähendas seda, et tegemist oli mitte rohkem kui aasta vanade filmidega, kuna sel ajal jõudsid USA filmid Ida-Euroooa kinolevisse paraja hilinemisega. Umbes aastal 1997 lõpetati pisikeses Lõuna-Eesti alevikus regulaarne kino näitamine. Mäletan ,et üks viimaseid nähtud filme võis olla Seagali „Glitter Man“. Tagantjärgi võib öelda, et umbes samal ajal lõppes ka tõeliselt mehiste märulikangelaste kuldaeg ning kohaliku kino sulgemisega ei jäänud ma järgmistel aastale suurt millestki olulisest ilma.

Tulles tagasi tänapäeva on seis järgmine: pärast „The Expendables“ filmide edu tekkis vanadel hollywoodi märulistaaridel (ja ka produtsentidel) petlik mõte, et vanahärrad on taas igati päevakohased tegelased ning võivad ka üksinda suvalistes actionfilmides tegutsedes korrata edu, mida nauditi 80-ndatel ja 90-ndate alguses. Sel ajal piisas ainult actionstaari nimest ja musklilisest pildist filmiplakatil ning rahvas tungles kinodesse ja raha voolas ojadena. Nagu viimatine Schwarzenegger’i („The Last Stand“) ja Stallone („Bullet to the Head“) sooloprojektide läbikummumine USA-s näitab on need ajad paraku möödas. Tõe huvides olgu öeldud , et osades riikides on filmid veel linastumata, kuid esimesed märgid ei ennusta edu ka Euroopas. Lootus püsib, et peagi linastuv „Visa hinge“ viies osa suudab tänu brändi tuntusele täielikku läbikukkumist vältida, kuid üldist vanakooli märulistaaride hääbumise trendi see ilmselt ei peata. Ise loodan muidugi et eksin, kuid parem nentida kurba tõde, kui ilusas mullis edasi elada.

Esimesed märgid vanakooli actionfilmide ajutisest tagasitulekust ilmnesid juba 2007. aastal Die Hard’i neljanda osaga. Tänu odavalt valminud „Rocky Balboa“ (2006) ootamatule edule sai Stallone rahastuse Rambo tegelaskuju elustamiseks ja kuigi 2008. aastal ilmavalgust näinud lakoonilise pealkirjaga „Rambo“ ei olnud just meistriteos, näitas see siiski vanakooli macholiku märuližanri teatavat elujõudu (ja mentaliteeti). 2009. aastal jätkas sama joont Liam Neeson filmiga „Taken“ ning 2010. aasta päädis koguni kolme retrohõngulise actionteosega: „The A-Team“ , “The Expendables“ ja „Machete“. Kes oleks võinud arvata, et sellega uuestisünd suures osas ka piirdub. 2012. aastal linastunud „The Expendables 2“ näitas juba mõningast vaatajahuvi vähenemist ja ka film ise piirdus pigem enese üle naermisega ning ei pakkunud midagi uut (ega vana).

3. Uuritavate objektide ja metoodika kirjeldus

Kuid millal ikkagi lõppes tõeliste actionstaaride kuldaeg ja kes on (olid) tõelised actionstaarid. Julgen väita, et tõeliselt macholiku märulifilmi kuldajastu (80-90ndad) puhtakujulised A-kategooria märulistaarid on järgmised 5 isikut (kronoloogilises järjekorras):

Chuck Norris

Sylvester Stallone

Arnold Schwarzenegger

Jean-Claude Van Damme

Steven Seagal

Miks just (ja ainult) nemad? Käesoleva jutu kontekstis piiritlen tõeliste ning puhtakujuliste märulistaaride hulka kuuluvateks ainult need näitlejad, kelle puhul on täidetud 2 tingimust:

1. Füüsiline võimekus, mille võib omakorda jagada kaheks: muskulatuuri olemasolu (siia kvalifitseeruvad nt Schwarzenegger ja Stallone) ning võitluskunstide oskused (Van Damme, Seagal, Norris). Van Damme’l on teatud mööndustega täidetud mõlemad nõuded;
2. Ning mitte vähem olulisena – filmiplakatil teatud staari nime nähes peab olema automaatselt teada, et tegemist on märulifilmiga ning erandite puhul („Kindergarten Cop“, „“Oscar“) on peamiseks tõmbenumbriks just märulistaari osalemise fakt tema jaoks ebatüüpilises filmis.

Nende kriteeriumite puhul on lihtne kõrvale jätta järgmised regulaarselt actionfilmides figureerivad näitlejad:

Bruce Willis – oli tõsine kandidaat ka puhtakujuliste märulistaaride hulka arvamiseks, kuid jätsin siiski välja, kuna tegemist on liiga laia ampluaaga näitleja (ei seostu ainult märulitega), lisaks on ka füüsilised võimed pisut nõrgemad kui „suurel viisikul“ (kiilakana killu rebimine ei lähe võimekusena arvesse);

Mel Gibson ja Harrison Ford – samuti liiga laia ampluaaga ning füüsilised võimed on selgelt nõrgemad, kui „suurel viisikul“;

Charles Bronson – tugev kandidaat, täidetud on nii füüsiliste võimete kui ka rollivaliku kriteerium, kuid pigem esindab 70-ndaid ja 80-ndaid ja ei sobi analüüsi, mis käsitleb eelkõige märulistaaride kadumist 90-ndatel aastatel;

Lisaks kaaluti ka mitmete mitte päris A-kategooria actionstaaride kaasamist (nt Kurt Russell, Patrick Swayze, Dolph Lundgren, Rutger Hauer, Michael Dudikoff jt), kuid juba põgusal vaatlusel on selge, et erinevatel põhjustel ei saa neid kuidagi „suurte“ actionstaaridega samale pulgale asetada.

4. Andmete töötlemine ja tulemuste esitamine

Järgnevas tabelis (klõpsa pildil) on esitatud viie tõeliselt mehise ning puhtakujulise actionstaari head ja halvad ajad aastate lõikes. Kirjas on ainult edukad aastad ja filmid, läbikukkunud filmide aastad on jäetud tühjaks. Rohelisel taustal on esile tõstetud eriti edukad filmid (superhitid). Tabeli viimases tulbas on välja toodud ka aasta kõige kõvem märulistaar (hinnang nii objektiivne kui võimalik). Mõnel aastal võis erandkorras juhtuda ka seda, et märulistaar (kitsa žanriga näitleja) võis olla ka absoluutarvestuses number 1 filmistaar maailmas: nt Stallone 1985. aastal kahe superhitiga („Rocky IV“ ja „Rambo II“) ning Schwarzenegger suisa 90-ndatel (1991. aasta „Terminator 2“ linastumise ajal, millele eelnes aasta varem veel teinegi superhitt „Total Recall“). Selline situatsioon on praegusel ajal mõeldamatu.

Tuleb märkida, et Stallone ja Schwarzenegger on absoluutnumbrites kassaedu mõttes (muidugi ka eelarveid arvestades) oluliselt edukamad kui ülejäänud käsitletud staaridest, seega on filmide edukuse hindamisel muu hulgas arvestatud ka kassatulu suhet filmi eelarvesse. Madalama kassatuluga Van Damme või Seagali film võis olla kokkuvõttes edukam, kui pisut enam teeninud, kuid filmi eelarvet arvestades siiski selgelt läbi kukkunud Stallone või Schwarzenegger’i film. Kassatulu ja eelarveid puudutavad andmed võeti http://www.the-numbers.com ja http://boxofficemojo.com andmebaasidest.

(klõpsi pildil, et seda suuremalt näha!)

5. Tulemuste analüüs

 Chuck Norris sai tuntuks küll juba 70-ndate lõpus, ent sisuliselt on tegemist puhtalt 80-ndate märulistaariga. 80-ndate teisel poolel on tema puhul märgatav juba selge langustrend ning pärast 1993. aastat ei ole Norris sisuliselt kinofilmides osalenud (peamiselt direct-to-video bäkategooria filmid või töö televisioonis). Tuleb nentida, et ka tippajal ei olnud Norrise puhul tegu võrdväärse konkurendiga A-kategooria filmistaaridele. Lühikest aega – enne Stallone ja Schwarzenegger’i saabumist – võis ta ennast actionžanri siseselt siiski tipptegijaks või lausa esinumbriks lugeda.

Sylvester Stallone püüdis pärast Rocky esimest osa (1976) esialgu ka tõsisemates rollides edu saavutada, kuid Rambo tegelaskuju kehastamise järgselt (esmakordselt 1982) spetsialiseerus enamjaolt siiski puhtakujulistele actionrollidele. Stallone jaoks saabus karjääri tipp juba 1985. aastal, millesse jäävad tema karjääri kaks suurima kassaeduga filmi („Rocky IV“ ja „Rambo II“). Viimane tõeliselt hea aasta (enne 2006.a Rocky ja Rambo taaselustamist ning „The Expendables“ saagat) oli tema jaoks 1993 („Cliffhanger“ ja „Demolition Man“). Pärast seda suutis Stallone rahvusvahelisel turul veel mõned aastad edu saavutada, kuid kodumaal (USA, mitte Itaalia) langes kassatulu alla kriitilise piiri ning ka Stallone kompas peagi direct-to-dvd filmide territooriumi. Stallone tagasitulek algas 2006. aastal uue Rocky-looga ning nüüd võib ilmselt öelda, et päädis „Expendables“-filmidega. Raske on loota, et Sly veel soolorollidega edu saavutab. Enne palgasõdurite kolmandat osa (2014 suvi) on Stallone esimene uus võimalus 2013 a sügisel linastuv koostöö Schwarzenegger’iga vanglatrilleris „The Tomb“. Sly ja Arnoldi sooloprojektide läbikukkumise valguses on mustad pilved ka nende tulevase ühistöö kohal.

Arnold Schwarzenegger’i karjäär puhtakujulise märulistaarina sai alguse Terminaatori esimesest osast 1984. aastal, millele järgnes kohe legendaarne “Commando“. Järgnevatel aastatel käis pidev võitlus nr 1 märulistaari tiitli pärast Stallone’ga, kes oli esialgu veel selge võitja (1985-1986 aastal). Pärast seda on valdavalt siiski peale jäänud Arnold, kes on rolle hoolikamalt valinud ja vähem „eksperimenteerinud“. Arnoldi jaoks oli tipuks 1990-1991, pärast seda suutis Arnie varasemat edu korrata veel 1994. aastal koostöös James Cameroniga („True Lies“) ja isegi suhteliselt keskpärase filmiga „Eraser“ 1996. aastal. Ka järgneval aastal linastunud tsirkuse (filmiks on „Batman ja Robin“-it raske nimetada) puhul ei olnud Arnoldi roll kaugeltki filmi nõrgim külg ja kassaedu mõttes ei olnud sugugi tegu täieliku läbikukkumisega. Pärast seda kulges ka Arnoldi karjäär vaikselt allamäge, kuni Arnie tegi 2003 aastal geniaalse topeltlükke: kõigepealt suhteliselt edukas naasmine Terminaatorina ning kohe pärast seda California kubernaatorikoht. Ilmselt suutis Arnold sellega vältida teistele märulistaaridele osaks saanud vaikset karjääri hääbumist. Samas võis just sellega Arnoldile petlik mulje jääda, et ka tänapäeva noorsugu (kes on peamised kinokülastajad) ootab tema naasmist suurele ekraanile. Praegune reaalsus on midagi muud, eks Arnoldi tulevased projektid näitavad (koostööprojekt Stallone’ga vanglatrilleris „The Tomb“ ja 2014 a alguses sci-fi triller „Ten“), kas tagasitulek filmimaailma oli tegelikult üks suur viga.

Jean-Claude Van Damme ja Steven Seagal’i karjäärid on kulgenud küllaltki sarnaselt. Mõlemad saavutasid tuntuse 80-ndate lõpus, olid tipus 90-ndate alguses, kuid päris suurte filmistaaride hulka ei jõudnud (üksi nende film ei kogunud USA kinos maagilise 100 miljoni dollari suurust kassat, ülemaailmselt saadi sellega siiski mitmel korral hakkama). Kui Stallone’l või Arnoldil juhtus kehvem aasta olevat said ka Van Damme ja Seagal rohkem särada (nt 1992). Mõlema puhul oli populaarsuse langus samuti ilmne 1996-1997. aastaks. Pärast seda suundusid nii Van Damme kui Seagal’i filmid enamjaolt otse videolaenutuse lettidele ning suurele ekraanile (A-kategooria näitlejale kohaselt) neil enam asja ei olnud.

6. Arutelu

Küllaltki selgelt tuleb välja, et nn vanakooli macholiku actionstaari kuldaeg sai läbi 1996-1997. aastal, mil nii Stallone, Van Damme kui ka Seagal viimaste enam-vähem edukate filmidega välja tulid, languse märgid ilmnesid aga juba paar aastat varem. Arnold suutis küll pisut kauem pildil püsida, kuid samuti selgelt väheneva kassatuluga võideldes (va tuntud bränd nagu Terminaator 3).

Kahtlaselt langeb see langusperiood kokku CGI (arvutiga tehtud eriefektid) äkilise arenguga ning valdavalt arvutiefektidele tuginevate filmide laiema pealetungiga : 1996 aastal nt „Independence Day“ ja „Twister“ ning juba paar aastat varem „Jurassic Park“. Kas on see juhus, et eriefektide arenedes vähenes vajadus tõeliste actionstaaride (sh „päris“ musklite ning võitluskunstioskuse järele)? Eks lähiaeg (aasta-poolteist) näitab kas märulistaari puhul hinnatakse veel macholikust ja muskulatuuri või on need ajad juba pöördumatult möödas.

Kärbs.

Täheaeg 11: Viirastuslik rügement

Tähelepanu! Metsavana pole kuskile kadunud, ta lihtsalt kirjutab viimasel ajal teistesse kohtadesse :) ehk ilmunud on kogumik "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement". Koostaja: Raul Sulbi. Kogumikus sisalduvad:

* Triinu Merese postapokalüptiline militaarne märul (pea romaani mõõtu pikk lühiromaan) "Kuningate tagasitulek".
* Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana pöörane küberpunk-kosmoseooper tulevikusõjast ja vaenlase kosmosejaam-prügimäele vangijäämisest.
* Siim Veskimehe progressorlusest rääkiv massiivne
madin, mis segab kokku paralleelmaailmad, lohed, mahajäänud feodaalmaailma ja kannab igati kohaselt pealkirja «Kerge on olla jumal».
* uus žanri-fantasyjutt Rein Raualt, värsket lühiproosat Veiko Belialsilt, tuntud headuses ruraal-naturalistlik fantaasia Ülle Lättelt ja palju-palju muud.
* Raul Sulbi ülevaade tänavu saja-aastaseks saavatest ulmekirjanduse tüvitekstidest (palju õnne sünnipäevaks, professor Challenger, John Carter & Dejah Toris ning Tarzan, lord Greystoke!).

Estcon 2012

Meenutusi suvest ehk Estconi ülevaade kolmes vaatluses ning vabas subjektiivses vormis.

Päev nr1 ehk ärasõit ja saabumine. 

Start algas minu ja Ove poolt juhitud rühmale nagu juba traditsioonid ette näevad varakult. Kuskil kella kümne paiku hakkasin end tasapisi üles ajama ning kell 12 läbi said masinad surisema pandud ning tartu suunas veerema asutud. Kuna küüti soovivate inimeste, vajalike pampude ning muu söödava-joodava äramahutamisega on läinud iga aasta üha kitsamaks võtsime Ovega kasutusele mõlemad mu masinad (audi-opel). Tartus toimunud logistikal väga pikalt ei peatuks, imesime seal pagasnikud moona täis ning istmetele potsatasid härrased NitraM, Pjotr, Harri ja Henri. Ka ei tekkinud probleeme enam ürituspaiga ülesleidmisega (kolmas kord ka juba) ning nii leidsime endid juba kuskil kella kolme paiku järveäärest ning tõdesime, et oleme taas esimesed estconlased.

Järgnevalt sai telk püsti löödud, hülgenahaga inimesed käisid end vette kastmas, mina naersin isa Pjotri mükoloogia huvi üle (asjata seejuures) ning tasapisi hakkasid ka ülejäänud ulmikud endid kohale vedama. Vastavalt inimeste järjest tihedamale saabumistempole kasvas ka üha mu raamatuvirn telginurgas. Küll sain neid kingiks, laenuks või suisa raha eest. Mingiaeg püstitasid töökad käed ka filmitelgi mätaste vahele ning vedasin projektorid-ekraanid paika ning timmisin läpaka tööle. No ja seejärel läkski lahti. Alustuseks pidas Kalvet süvapsüholoogiliste terminitega vütsitatud loengu muusikast (millest ma väga enam aru ei saanud), seejärel võttis koha sisse mart kes rääkis "Mehh" - "Sammurit e" teemadel (millest ma juba rohkem aru sain) ning kõige lõpuks näitas oma filme kohaletulnud lavastaja Raul Tammet (mida ma üldse ei kuulanud, kuna olin kuskil, ee mujal) Ahjaa kuskil selle kõige vahepeal sain Enele üleantud ka omapoolse kingituse ning sain Jana käest ühe maailma ägedaima sünnipäeva üllatuse - torukübara ja kotitäie kompusid. Edasi siis pugisin Robi ja Maria imemaitsvat seenekastet, patseerisin niisama ülbe näoga torukübar nupuotsas ringi, ajasin rumalat ja vähem rumalat juttu, kulistasin õlut, rüselesin Pjotriga ning tegin veel sada muud väiksemat asja.

Päev nr2 ehk ürituse keskpaik. 

Hommik saabus koos meeldiva ilma ja vähemmeeldiva pohmelliga. Veidi kurba saatust kurtnuna Veeretasin enda aromaatse lihakeha keskväljakule ning jätkasin esialgu vegeteerimist seal. Tasapisi tõi walteri õlu aga eluvärvid näkku tagasi ning peale Sulbi ja Andri ettekandeid olin niivõrd heas vormis, et julgesin juba isegi rahva ette astuda ning kandsin seal veidi väreleval häälel ka omapoolse Reaktori loengu ette. Eks ta veidi laialivalguv tõesti tuli aga rahvas paistis nigu rahule jäävat. 

Sellega ühelpool pugisin kahe suupoolega Maria mätsitud pannkooke, lesisin päikesekäes ning veidi hiljem elasin ka suure õhinaga kaasa Stalkeri jagamisele. Mälumängus küll niivõrd hästi enam ei läinud kui eelmine aasta. Ehk siis teise koha asemel tuli mul ja Priidul leppida (vist?) kuuenda pjedestaali astmega. Viktoriini järel jätkus programm vaiksemas rütmis, ära jäid nt ka nii HÕFFi ettekanne, kui ka ööteater. Selle eest aga sai niisama nalja, tralli, grilli ning ise lobisesin vihmasabina ja doom metali saatel Sulbiga päikesetõusuni. 

Päev nr3 ehk lahkuminek. 

Kuna laupäeva õhtu oli läinud ebamõistuslikult pikaks ärkasin alles kell kaks ning pidin nentima fakti, et kirjutamise töötuba ja enamus ettekandeid olid selleks hetkeks juba mööda tuhisenud. Sain veel Indreku filmijutul sabast kinni, misjärel võiski juba pakkima hakata.

Nii valmimad pannkoogid täidisega

nii aga ulmejutud

Ikoonina Mandi peakohal särav Reaktori poster tõi ikka õnne ja ka stalkeri kätte ära.

Jürka üritab maskeeruda aga on valinud õnnetuseks loodusesse absoluutselt sobimatu värvi.

Proviandi mahalaadimine "Metsavana" nimelisesst konvoist

Ove arusaam telgi kokkupanekust

Seeneteadlane ja ulmik

Peitepilt, leia Adi ja Trash.

Novembrikuu tuumahiid

Ilmunud on uus Reaktor. Peatoimetaja Ove Hillep kirjutab käesoleva numbri kohta järgmist:

Talv hakkab kätte jõudma. Just selline aeg, kus on hea end reaktori paistel soojendada ning kosutavat kiirgust naha vahele lasta. Kes teab öelda, kauaks praegunegi lumi maha jääb, kuid juba vanarahvas teadis öelda, et ega tali taeva jää.  Sellekuises numbris pöörame tähelepanu äsja lõppenud Pimedate ööde filmifestivalile, räägime juttu Ameerika režissööri, lavastaja, näitleja, stsenaristi ja muusiku Cory McAbee'ga, mõtiskleme küberpungi teemadel ning palju muud.

Loomulikult ei puudu sellest numbrist ka pildimäng, ning ulmekroonika, kus meie laserreporterid saavad keelt teritada möödunud kuu juhtumistel, millest üheks tähtsamaks oli paljudele tuntud Trashi sünnipäev von Krahlis.

Kiiritavat lugemisrõõmu.