The Dunwich Horror (1970)

Ei tule ka mitte arvata, kõlas tekst, mida Armitage mõttes tõlkis, et inimene on maailma isandatest nii vanim kui viimane. Ennemuistsed olid, Ennemuistsed on ja Ennemuitsed saavad olema. Mitte meile tuntud avarustes, vaid nende vahel kulgevad nad rahulikult ja ürgselt, mõõtmetud ja meile nähtamatud. Yog-Sothoth teab väravat, Yog-Sothoth on värav, Yog Sothoth on värava võti ja valvur. Minevik, olevik, tulevik on Yog-Sothothis kõik üks. Tema teab, kus Ennemuistsed igiammu puhandusid ja kus nad uuesti puhanduvad. Nende lõhna järgi võib inimene vahel mõista, et Nad on lähedal, kuid Nende välimust ei saa teada ükski inimene, välja arvatud nonde näol, kelle Nemad on inimkonnale sigitanud, ja selliseid on mitut sorti, mis erinevad kujult inimese tõetruimast jäljendist kuni selle välimuse ja olemuseta seisundini, mis on Nemad. Iä! Shub-Niggurath! Jõledusena saate te Neid tundma. Nende käsi on teie kõril ja ometi ei näe te Neid mitte. Yog-Sothoth on värava võti, mille kaudu kohtuvad sväärid. Inimene valitseb praegu seal, kus Nemad kord valitsesid; Nad saavad varsti valitsema seal, kus inimene praegu valitseb. Suve järel tuleb talv ja talve järel suvi. Nad ootavad, vägevad ja kannatlikud, sest siin saavad Neist jälle valdjad. (Põhjanael 1993/5 lk 22) Järjekordne film Lovecrafti ainetel, võtsin selle ette peaasjalikult kuna lootsin ,et saab ehk peale väsitavat tööpäeva naerda vaba Lovecrafti tõlgenduse ning 60nendate plastikollide üle. Film osutus aga üllatajaks ning igati viisakaks tükiks. Originaalse tekstiga oli küll väga vabalt ringikäidud, säilunud on vaid sealsed tegevuskohad ja tegelased ning samuti põhiline eesmärk mida siis nn “pahad Whateley” üritasid saavutada, muuosas oli aga head inspiratsiooni ning oma mõttelendu. Tüüpilise nükkena oli tegevus toodud 20nendatest ka tänapäeva. Sisust: Dr. Henry Armitage ja Sandra Dee kohtuvad Miscatonicu ülikoolis veidra kuid viisaka noormehe Wilbur Whateley'ga kes üritab neilt meeleheitlikult laenata Necronomiconi viimast teadaolevat koopiat ,et ...jätkata enda okultseid õpinguid. Sellest küll keeldutakse millepeale noormees meelitab Sandra enda kodukülla Dunwitchi kus ta rohtudega uimastab ,et neiut ristata ühe iidse jubedusega. Sarnase eksperimendi tulemusena paarkümmend aastat tagasi sündis ka tema ning ta vend, keda hoitakse nüüd perekonna häärberi pööningul luku ja riivitaga. Filmi suurimaks väärtuseks on see ,et plasmasskollid olid seekord kappi jäetud ning kõige visualiseerimisel oli kasutatud mõnusat vihjamist ning kaudseid pilte (näiteks Wilburi vennaga seotud stseenid). Isegi lõpus äkitselt üle ekraani libisenud kombitsaline elukas ei suutnud väga häirida sest püsis seal nii lühikese viivu ,et oli raske arusaada mis käkk see täpselt nüüd oli. Kummalised psühedeelised kuuekümmnendatest ja LSD'st inspireeritud unenäod ning läbi suka filmimine oli samuti lahe. Ka muusikatausta ainult kiidaks ja lõppu oli isegi pisike kuid meeldiv twist poetatud. Ühesõnaga nii mina kui Priit jäime rahule, hea bizarre ja atmosfäärikas fantaasiafilm Lovecrafti ainetel. Varasemalt on sellest veel kirjutanud Kalver ja Muda. Üheks tõsisemaks möödalaskmiseks oli Wilburi tegelane, okei see selleks ,et ta juba täiseas mees oli aga need vuntsid ning see käharpea tundusid esiti küll koomilised Lõbusad kuid vajalikud näoilmed Yog-Sothoth väljameelitamiseks Kahe maagi duell Märatsev külarahvas Ta on vuntsidega mees, tal on vuntsidega soerd, Miscatonicumi ees ta necronomiconi loeb..ja ta teab shoggotist kõike Kristlikule surnuaiale paganlikku matust läbiviima minek oli küll vapper kuid mitte väga tark otsus Mis see nüüd peaks endast kujutama ? Vanaisa koos pulgakommi meenutava kepiga millele elder sign maalitud Siin me ohverdasime vanasti neitseid... 8/10

Tenkû no shiro Rapyuta (1986)

Jäi netis tuhnides ette paar kena pilti sellest toredast ja mulle väga meeldinud multikast ning mõtlesin nad igaks-juhuks tuleviku tarbeks ka endale salvestada. Visand stseenist mis filmi kunagi ei jõudnud

First Men in the Moon (1964)

Film algab 60nendate visiooniga sellest kuidas internatsionaalne seltskond kuupeale maandub. Esimesed astronaudid lastakse köieotsas maandurist pinnale ning terve maailm juubeldab, isegi nõukogude esindaja lausub eetris vastumeelselt läbi hammaste kiidusõnu. Aga siis järsku leitakse kuupealt union jack ning dokument milles on kuu kuulutatud juba pool sajandit tagasi briti impeeriumi osaks. Otsing allakirjutanu nimejärgi viib maapealsed uurijad ning ajakirjanikud vanadekodusse kus Bedfordi nimeline muldvana ärimees jutustab enda uskumatu loo. Aastal 1889 kohtus ta nimelt oma maakodus eksentrilise ja pisut hullumeelse teadlase Dr. Cavoriga kes oli leiutanud meetodi kuidas toota värvi mis varjestab objekte gravitatsiooni eest. Lisaks oli ta ehitanud kasvuhoonesse teraskuuli kosmilises tühjuses liikumiseks. Ärimees haistis muidugi soodsat võimalust leiutisega raha teha ning kuna maksuametnikud on ka tal parasjagu kannul siis mis oleks parem koht põgenemiseks kui kuu. Kaasa satub nendega veel poolkogemata Bedfordi kaunis tulevane. Kuule jõutakse igaljuhul üllatavalt kiirelt ilma suuremate sekeldusteta. Väljutakse tuukriülikondades, kuulutatakse taevakeha kuninganna maavalduseks ning ..kukutakse läbi kuupinna. Selgub ,et kuu sisemuses on hiiglaslikud koopad täis hapnikku, taimi-loomi ning hiidkärbseid meenutavaid ühiskondlikke mõistusega olevusi. Tegevus põhineb H. G. Wells'i 1901 aasta samanimelisel romaanil mis sisaldab tugevalt mõjutusi ta varasematest teostest nagu Ajamasin – mutuk kuuelanikud meenutavad morloke ( elavad maasees, kasutavad müstilist tehnoloogiat ning varastavad leiutaja masina). Ja Maailmate sõda. Võib isegi tugeva spoilerina! öelda ,et filmis on miskipärast ka lõpp maailmate sõjast sisse vehitud kus inimeste kaasatoodud bakter tapab viimaks uhke tsivilisatsiooni. Vastavalt mu sõbrale wikipediale oli raamatus lugu hoopis selline ,et kuupeale jäänud Cavor ehitas seal igavusest raadioaparaadi ning saatis morse abil maale detaile enda hämmastavast loost, mees püüdis koguni edastada infot kuidas valmistada seda suurepärast gravitatsioonivastast värvi kuid kuu valitsevad organid otsustasid ,et inimesed on liiga sõjakad ning vägivaldsed ,et nendega rohkem tegemist teha ning keelustasid igasuguse kommunikatsiooni. Filmis on igaljuhul Hiidputukate lugu tunduvalt traagilisem. Spoileri lõpp. Film on minujaoks ka esimene tõsisem tutvumine Ray Harryhausen ja tema nukumaailmaga. Eks pisikesi maitseprooove Sinbadist ja 100000 BC olen varemgi saanud kuid täiel mahul pole varem ta filme (teadlikult) vaadanud. Mees on aga täielik kunn, valmistusin eriti juustusteks ning kehvadeks taustadeks ja lohakateks kostüümideks kuid tuleb tunnistada ,et niivõrd kaunist kuumaastiku ning fantaasialendu ma küll oodata ei osanud. Sellisele mehele anna kätte saag, jupp vineeri ning pott värvi ja ta ehitab sulle valmis terve linna. Plusspunkte annab ka ,et kõik oli ehe aurupunk oma toredate klisheelike ja humoorikate tegelastega nagu seikleja, raskelt põrunud professor ning peen kuid vapper naisterahvas. Hea Jules Vernelik klishee oli ka see ,et ullikest looduseuurijat pärismaalased ei puutunud, samas kui kangelane söödetakse ussidele ning neiu lukustatakse kapslisse. Lollid on ju alati pühad olnud kõigis vanades kultuurides. Mis puutub putukatesse siis minul torkas muidugi Lovecafti fännina esimesena silma nende tohutu sarnasus Mi-Go'dega ja ümbritsev ebamaine maailm, hiidseened, kummalised tehnoloogiad ning arusaamatu ning sünge ühiskond ainult võimendasid seda tunnet. Ray Harryhauseist oli DVD'le lisatud veel eraldi üle tunnine dokfilm. Tavaliselt ma küll lisasid ei viitsi vaadata kuid seekord avaldas vinge maailm sedavõrd muljet ,et tegin erandi. Anti üsnagi põhjalik ülevaade mehe töödest ning filmidest. Näidati palju varasemaid töid ning katsetusi. Samuti palju filmiideid mis kunagi ekraanile ei jõudnudki või poolikuid töid. Seletati ka pisut tehnoloogiaid ning lahendusi mida kasutati ja kui aeganõudev täpistöö on mõnd mütoloogilist koletist või draakonit elama panna. Müts mehe ees kindlasti maha ning päris mitmed asjad nt Sinbad lähevad küll "vaja vaadata" nimekirja. Mulle see nukkude ning monteerimisega saadud maailm meeldib, olen sellest ka varemalt kirjutanud kuid ütlen veel ,et kuigi tulemus ei pruugi olla usutavam CGI'st omab see tunduvalt rohkem hinge on soojem ning sobib pärismaailmaga kuidagi mõnusamalt kokku. Tore oli mida üks 19 sajandi naine arvas ,et mis kraami ühel inglise härrasmehel võiks kuul vaja minna ning talle reisiks kaasapakkis. Täpsemalt siis kolm asja, kaheraudne püss, puur kanadega ja pudel viskit. Vana hea Technicolor enda mõnusate värvidega Selline märkus tuleks seoses ussi skeletiga küll teha ,et Ray bioloogiatunnis armastas kuulamise asemel arvatavasti pigem plastiliinist saurusi voolida Mehe teine lemmik peale dinosauruseid - animeeritud inimskelett Tugevas hapnikujoobes teadlane on kaljunuki taha kinni jäänud..dawini auhinnd jäi küll seekord saamata Mehine kosmonaudi eine Ja söögipalvus Mõningaid katseid pole ikkagi soovitatav kodus proovida Kas te olete kunagi Inglise lippu näinud ? Alguses arvati ,et tegemist briti veidra huumoriga Cthulhu ründab Ameerikat Vanameister ise Esimesed sammud 9/10