Kaks kõhna rohelist ollust

Jah sõbrad, vahepeal tuleb mul ka isu vaadata vana saasta asemel uut saasta. Seekord tutvusin kahe rohelise olevusega. Esiteks vaatasin rohelise vapsiku ja teiseks võtsin ette rohelise laterna.

Mõlema toiteväärtus jäi sinna ninakolli tasemele. Suurte effektidelasude ja eelarvega aga ilma erilise sisemise särata meisterdatud käkid. Õõnsalt kõmisevate üheplaaniliste tegelaste, sirgjoonelise ploti ja maitselagedate dekoratsioonidega filmid. Muidugi kui just peab nendevahel valima siis meeldis Vapsik nõksa rohkem. Seal oli vähemalt 2-3 õrnalt muigama võtvat hetke. Kahjuks jäi sellel filmil tõsiselt puudu munadest julgeda pisut erineda või superkangelaste filmizanrile tugevamalt õrnade kohtade vahele huumorinooli loopida. Jäi seega selliseks ei-liha-ei-kala katekooriasse.

Rohelise laterna puhul ei suuda ma aga mitte midagi positiivset leida. Eelkooliealistele tehtud lugu, mida mina eelkooliealisena poleks küllap viitsinud vaadata. Pealiskaudne ja vaimu nüristav meelelahutus. Sisuta õhus rippuvad dialoogid ning piinlikult eepilised sõnavõtud. Võõrmaailmad olid samuti igavad, hallid ja vaimuvaesed. Häbiplekk kogu ulmezanril, mille mahapesemiseks peavad mitmed rezisöörid veel aastaid takkajärgi töötama.

Redline (2010)

Lihtne ja sirgjooneline muinasjutt sellest, kuidas üks  Leningrad Cowboysi soenguga noorhärra läheb intergalaktilisele hõljukautode võiduajamisele, seal esikoha kinni paneb ja oma lapsepõlvearmastusega taaskohtub.

Õnneks korvab üsnagi lihtsa loo negatiivsed küljed ja plotholed kuhjaga magusalt mahlane ja tempokas visuaalne külg. Loo arendamiseks polegi väga aega jäetud, pigem käib üle poole filmist tempokas
tormlemine, mis tõenäoliselt saanud omajagu inspiratsiooni "Battle Angel Alita" mangast. Kultusklassikaks käesolev teos vaevalt kunagi kerkib aga mõnusa meelelahutusena kärab enam
kui küll. 6/10

Interrabang (1969)

Kolm noort naist, fotograaf-metreoseksuaal ja pätipoiss satuvad ühele üksikule saarele. Loomulikult läheb koheselt lahti kõva intriigitsemine, vanade vaenude välja kaevamine, üksteisele käkikeeramine ja muu sihuke. Kirjeldus kõlab ju hästi aga no ei kogu jälle õiget tempot üles, pinge on lõtv, dialoog uinutav ning tegelased sellised tüütud linnavurled. Kogunisti nii tüütud, et mõtled pidevalt - "noh, kuna siis esimene neist maha lüüakse? Ammu juba aeg käes, tehke ometi midagi. Mida paganat see Giuliano Biagetti üritab? tahab ta teha giallot või soft-erootikat?".

Viimaks, peale närvesöövat molutamist, isegi jõutakse mõrvadeni. Põnevus ei kesta siiski kaua, üsna pea selgub, et tegemist oli ühe suure pettusega. Kõik laibad ilmuvad laia naeratuse saatel tagasi ekraanile ja algavad tiitrid. Ehk pool tundi lühemaks kärbituna võiks isegi tore vaatamine olla, praegusel kujul aga liiga igav jurts. 3/10

Eva (2011)

Aasta 2041, robotisajand. Robotiisenerist Alex pöördub tagasi lumisesse väikelinna, et teha seal asuva robotiülikooli jaoks üks väike töö. Mehele eraldatakse segamatuks mökerdamiseks tõsine hullu Frankensteini laboratoorium, kuskil lumiste väljade vahel ning meisterdamine võib alata. Kahjuks hakkavad aga robotimeest juba saabumisest alates segama igasugused kõrvalised asjaolud. Vanad armastused, keerulised suhted vennaga jne.

Tore väike ja visuaalselt nauditav robotifilmike, ilusasti disainitud graafilised liidesed, omalaadne ja unikaalne roboti tarkvara disainimise hololiides nt meeldis mulle väga. Maalilised vaated lumistele mägedele ja majadele jms. Mõnus oli ka näha ühes ulmekas peategelast, kes siiralt armastas roboteid. Klassikaline klishee on ikka sihuke, et peategelane ei saab robodega kuidagi läbi (enamasti mingi trauma noorusest). Kiidaks seejuures veel mõnusaid ja südamlikke tegelasi.

Nüüd aga halva poole juurde. Lugu jääb kuidagi uimaseks, pole nagu õiget kirge asjas, lõpupuänt on etteaimatav igaühele, kes lugenud Aldissi "Supertoys Last All Summer Long" ja seetõttu oleks oodanud veel mingit vimkat või keerdu loos, mida aga kahjuks ei tule, kurb.

Nuriseks veel ka tehnoloogilise läbimõtlematuse osas. Näiteks ohutu sõna robotite väljalülitamiseks on kindlalt liiga pikk ja samas väheunikaalne. Selle ajaga, kui jõuad sihukese keerulise lause välja hääldada on robo juba sinust hakkliha teinud. Minuarust oleks saanud sellest mõttest, et millised oleksid Asimovi "kolme käsu vabad" robotid, märksa enamat välja pigistada. Praegu jäi kõik natuke häguseks ja ebamääraseks.

Nagu ka see, et kas mainitud käsk kustutas robo aju täiesti tühjaks või lülitas ta lihtsalt vooluvõrgust välja? Miks mäkkejooksval robol ootamatult patarei tühjaks sai? kas suurest erutusest? Ja kas see, et insener kutsus tarkvara protsessoriks oli tõlkeapsakas?

Kokkuvõtteks oleks filmi hinne tubli 3+, igati eeskujulik püüdlik aga mitte kindlastu suurepärane. Saab veel paremini, oi kuidas saab. 5/10