Kaks kõhna rohelist ollust

Jah sõbrad, vahepeal tuleb mul ka isu vaadata vana saasta asemel uut saasta. Seekord tutvusin kahe rohelise olevusega. Esiteks vaatasin rohelise vapsiku ja teiseks võtsin ette rohelise laterna.

Mõlema toiteväärtus jäi sinna ninakolli tasemele. Suurte effektidelasude ja eelarvega aga ilma erilise sisemise särata meisterdatud käkid. Õõnsalt kõmisevate üheplaaniliste tegelaste, sirgjoonelise ploti ja maitselagedate dekoratsioonidega filmid. Muidugi kui just peab nendevahel valima siis meeldis Vapsik nõksa rohkem. Seal oli vähemalt 2-3 õrnalt muigama võtvat hetke. Kahjuks jäi sellel filmil tõsiselt puudu munadest julgeda pisut erineda või superkangelaste filmizanrile tugevamalt õrnade kohtade vahele huumorinooli loopida. Jäi seega selliseks ei-liha-ei-kala katekooriasse.

Rohelise laterna puhul ei suuda ma aga mitte midagi positiivset leida. Eelkooliealistele tehtud lugu, mida mina eelkooliealisena poleks küllap viitsinud vaadata. Pealiskaudne ja vaimu nüristav meelelahutus. Sisuta õhus rippuvad dialoogid ning piinlikult eepilised sõnavõtud. Võõrmaailmad olid samuti igavad, hallid ja vaimuvaesed. Häbiplekk kogu ulmezanril, mille mahapesemiseks peavad mitmed rezisöörid veel aastaid takkajärgi töötama.