Solomon Kane (2009)

Ootasin Solomon Kane filmi suure huviga alates sellest kui Ulmeguru enda blogis selle väljatulemisest teavitas. Mulle on nimelt Conani autori Robert E. Howardi müstilised seikluslood ikka meeldinud ja Solomoni lihtsate ja märulist nõretavate lugude puhul tundus, et need peaks mainstream kino loojatele igati meeltmööda ja sobilikud olema. Aga ju tundub, et siiski mitte.

Raamat kujutas endast Edgar Rice Burroughsi Tarzani lugusid H.P Lovecrafti kastmes (viimane oli muide Howardi vana semu). Ehk siis kõigis lugudes müttas vahva puritaan Solomon Kane mustal mandril ning nüpeldas igasuguseid musti jõudusid nagu kättemaksuhimulisi hingi, tiivulisi inimesi ja vampiire. Mees jõudis seal korra isegi MU preestrite viimasesse linna, kus päästis (mõnusa pulp klisheena) ühe kauni euroopa neiu otse ohverdusaltarilt.

Millegipärast otsustas aga noor kukk nimega  Michael J. Bassett selle kõik otseselt ja kaudselt "mööda liiget" saata ja teha kõik uuesti ning omamoodi (lugeda nõmedalt). Juurde oli leiutatud klisheelik Kane lapsepõlv, mingi veider needuse teema ja kellegi kodanik Malachi meisterdatud orki sarnased peletised. Mustast mandrist polnud paha haisugi. Kus oli see Aafrika,  Tume Kontitent, varjude ja õuduste, nõiduste ja võlukunsti maa, kuhu kõik kurjad asjad  olid pagenud läänemaailma kasvava valguse eest? Ainuke originaalsest raamatust säiliv asi tundus alguses olevat vaid Solomon Kane ise. Kuid aegamööda hakkas ka tema mulle vastu.

James Purefoy näitlemine oli seejuures suurepärane aga mind häiris see kuidas raamatu tegelast oli moonutatud. Näiteks Kane ajutine kahetsushetk ja see kuidas ta üritas ühes stseenis kurjategijaid alguses hea sõnaga veenda oli täielikult vastuolus tema iseloomuga. Tegemist oli ikkagi absoluutselt kompromissitu mehega kes pidas end jumala tööriistaks, tema mõõgaks, kes rabas ebaõiglasi. Julmus ja türannia nõrgemate vastu tekitas ta hinges puhast raevu ja viha. Kui ta mingi otsuse oli teinud ei taganenud ta sellest kunagi ega ka juurelnud tagamaade üle. Filmis on aga Kane muutunud identiteedikriisis vaevlevaks tusaseks vanaks sõduriks, kes üritas kloostrisse peitu pugeda ja sai suvaliste teeröövlite käest kolakat. No mida! Ma tahaksin tõsiselt stsenarist-rezisööriks olnud Bassetti käest küsida, et mis oli raamatul niiväga viga, et ta pidi kilplasena sealsed mõnusad seiklused enda küündimatu pläustiga asendama. Eriti naljakaks teeb asja, et tegemist ei ole Hollywoodi projekti vaid Prantsuse, Tsehhi ja Inglismaa koostööprojektiga. Neilt riikidelt oleks midagi märksa enamat oodanud kui haledat jänkide fantaasia eepiku klooni.

Ma olen üsna kindel, et originaalset lugu jälgiv film oleks märksa rohkem raha teeninud, praegu paistab see projekt kiirelt vajuvat direct-to-video kraamiks, mida suure tõenäosusega saab üsna pea konsumist 15 krooni või siis ühe euro eest osta. Vaadates igaljuhul neid mannetuid numbreid mis ta sisse toonud on kahtlen kas ideest teha terve Kane teemaline triloogia asja saab, ja hea ka kui ei saa.

Andestamatu on ka, et filmist puudus Solomon Kane verevend ning võimas voodoo maag N'Longa ja Solomoni nõiamalakas, mis oli omal ajal langenud impeeriumite valitsuskepiks ja võimsate preestrite sauaks (ja millest on tõenäoliselt inspireeritud üks Indrek Hargla Pan Grpowski lugu). Selle üle, et fotograafia leiutati alles 1800+ ja foto mida Solomon kaasas kandis oli seega puhas aurupunk, ei viitsi ma üldse hädaldama hakata. Üldiste lameduste kõrvalt ei paistnud sarnased pisiasjad väljagi. Päeva nali pärineb aga Õhtulehest mille blogikriitikud leidsid, et film sarnaneb Ingmar Bergmani „Seitsmenda pitsatiga", hämming. 4/10

Näeb välja nagu oleks Mignola käsi siin kujunduses mängus

[Rec] 2 (2009)

Kui esimeses RECis mõjus käsikaamera stiil päris uudselt ja huvitavalt siis teises osas tundus ta juba  tarbetu ja tüütu. Ma oleks seekord märksa parema meelega vaadanud kvaliteetse kaamera ning hea valgustusega zombilugu selle kiire närvilise sahmimise asemel. Või kui ei olnud lubatud fännide hordide tõttu stiili ootamatult järjes muuta oleks võidud kasutada puhtalt soldatite kiivritele kinnitatud kaameraid. Veidi naljakas hakkab tunduma see kuidas kibekiirel hetkel, kui kõik lõugavad, rabelevad ja ema järgi karjuvad, istub üks sõduritest vaikides nurgas ning filmib toimuvat kindla käe ning raudse närviga. Ma küll ei kujuta ette, et sarnases olukorras, kus surm juba suuääres, viitsiksin mingi kaameraga jännata ning üritada toimuvat tulevastele põlvedele lindistada.

Keldrisse teravaid elamusi otsima tulnud noortegängi oleksin filmist täielikult välja rookinud - aitab juba küll neist "juhuslikult" sündmuspaigale sattunud kaamerameestest, Hispaanlased justkui muud ei tee kui käivad mööda tänavaid ja üritavad absoluutselt kõike filmida. Ja ausalt öeldes olen törtsu pettunud ka eriväelastes. Isegi kui kaasas olev kaval papp õpetab, et laske zombisid pähe kulutavad need ikka pidemete kaupa tina elukate sisikonna suunas, imestama paneb ka fakt, et kõigis zombifilmides puudub miskipärast automaatidel nupp millega saaks püssi valangult üksiklaskudele. Mingit elementaarset taktikat/loogikat pole meeste liikumises aga mõtet üldse otsida, näiteks selle asemel, et ette luurele saadetud sõdurile katet teha koguneti hoopis trepi kaugemasse serva troppi.

Lõpp läks õnneks siiski pisut paremaks, mulle esiteks meeldis see zombi kui deemon konseptsioon. Teiseks tuli ka väike twist sündmustesse. Samas pimedas katusekambris tuhnimine tundus liiga ülemäärane esimese osa kordamine, teist korda sama nipp ei tahtnud enam töötada ning eelkäjaga võrdne ehmatuskoht jäi tulemata. 4/10

Dracula: Prince of Darkness (1966)

Tegemist järjega filmile "The Brides of Dracula (1960)". Põgusalt näidatakse eelmise osa tagasivaates ka Cushingut enda semu Lee'd päikesevalgusega tuhaks praadimas. Aga kuri tuhk jääb alles ning kogutakse ustava teenri poolt kenasti karbikesse kokku oma aega ootama. Viimane saabub üsna varsti, kui mõned ettevaatamatud Briti soost turistid leiavad üksiku, kõigilt kaartidelt puuduva lossi suurepärase koha olevat, kus jalga puhata.

Lee olevat siin filmis keeldunud ridagi dialoogi lausumast, kuna skript olevat olnud idiootne. Rääkimise asemel võib teda terve film näha uskumatult totralt grimassitamas ja nägu väänamas. Enamus aega, kui Lee ekraanile ilmub, ei tea kas nutta või naerda, pigem küll vist viimast. Mina ega Jaanus ei suutnud küll tõsiseks jääda, kui ta enda punaseid silmi pungitas ja ülipüüdlikult solvunud või hirmunud nägu tegi. Huvitav, kes talle näitlemis- ja miimikatunde andis? Louis de Funès? Isiklik leian, et tummalt lõustu tehes näeb ta veelgi totram välja, aga eks härra teadis paremini.

Cushingut ennast pole selles filmis üldse, osaliselt asendab teda üks otsekohene ja asjalik mungakloostri abt. Neiud on aga siin veel kurguni riietatud ja avarat dekolteed ning väga hämarat vihjet seksile näeb vaid alla minuti, mis on Hammeri kohta päris üllatav, arvestades, et mõnes hilisemas filmis on kaamerad rindadele justkui liimitud.

Mis veel? Dracula loss on papile joonistatud ning filmitakse igaks juhuks natuke fookusest välja keeratud objektiiviga, vürst ise kannab vastavalt heale traditsioonile endiselt punase voodriga mantlit ja kardab riste ning päikest. Samas on lõpp üllatavalt originaalne, sisse on toodud idee rahvapärimustest - vampiirid kardavad liikuvat vett - ehk Dracula seekord uputatakse lihtsalt ära. Arvestades, et esimeses filmis ei teinud ka tuhaks muutmine vanale vereimejale vähimatki häda, siis pole imestada, et ka vesi teda maha ei murdnud ja kaks aastat hiljem ronib peletis kraavist taas välja ning tegutseb Lee esituses veel kokku viies Hammeri filmis. 6/10

Chopper Chicks in Zombietown (1989)

Mööda Ameerikat ringi veerev naismootorratturite gäng paljuütleva nimega “Cycle Sluts” teeb peatuse ühes klassikalises väikelinnas, et jalga puhata ning mehi otsida. Kohalikud elanikud pole sellest plaanist eriti vaimustatud ning suhted kisuvad tasapisi üsna teravaks. Lisaks ilmuvad ükshetk välja lähedalasuvast uraanikaevandusest plehku pannud zombid.

Kirjelduse järgi lootsin, et tegemist paar aastat varasema "The Return of the Living Dead"i laadse lustliku õuduskomöödiaga. Lihtsalt punkarite asemel on seekord loo keskmes hoopis nais-põrguinglid. Film oli aga üsna veniv ja hingetu-munadeta moodustis. Nappis nii tempot, goret kui musta huumorit. Isegi ühtegi titshoti ei tulnud minu suureks üllatuseks kogu selle naistekamba peale ära. Oleks veel olnud tegemist 60/70nendate filmiga võiks aru saada kuid aasta oli juba 89.

Ja kuigi värvikaid tegelasi jagus ohtralt näiteks surnumatjast dr Frankensteini abiliseks olev kääbus, bussitäis pimedaid orbe, üks ebasurnutest pruutpaar jne jäeti kõigis neis peituv potentsiaal enamjaolt kasutamata. Ehk siis seal kus oleks võinud vaatajale terava musta huumoriga lagipähe lajatada tehti vaid õrnu vihjeid. Ja see ärritaski mind kõige enam kuna minu fantaasia tundus kohati mitu sammu eespool astuvat kui lavastajal - stsenaristil.

Mõningaid oma momente filmil siiski oli, näiteks stseen kus mootorratturite pealik kohalikus baaris lahtise kirstu ümber peiesid pidava seltskonnaga piitsaga läbi peksab ja kirstu läbi akna heidab oli päris cool. Enamus aega toimus ekraanil aga igav ja und peale ajav kõmmutamine ja tuim nüsimine. "Chopper Chicks in Zombietown" on pigem keskpärane halb film, kui sedavõrd halb, et hea film. Ja kuhu jäi käre muusikataust? Motikameeste-naiste taustaks võiks käia ikkagi rohkem rocki ja rolli. Naised ikka ei oska meesteta mässata, mis muud. Seda tõestab ka fakt, et lõpus võttis neist enamus ühe kohaliku poldi teele kaasa. 5/10

Girl power!

Kill Baby, Kill (1966)

Peale seda kui kallid kaasblogijad nagu 13-Street, Soprano, Fletchu ja Forza aktiivsest blogimisest tagasi tõmbusid on tulnud meil allesjäänutel hakata ületunde tegema ja ka nende meeste funktsioonid ülevõtta. Nii pingutab Onu Kalver kinos uusi filme vaadata, Jaanus ning Mannu üritavad endas kasvatada poliitiliselt ebakorrektset suhtumist ja mina olen hakanud Box Set'e ostma.

Tegelikult ma küll natuke valetan, peamiselt kannab “karpide” ostmise ülesannet samuti Jaanus (pole ime, et ta selline läbipõlenud moega viimasel ajal), kellel riiulil juba 2+n karpi ja minu minul toretseb Mario Bava hiljuti omandatud (taas Jaanuse abiga muide) viieplaadiline kogumik endiselt uhkes kuninglikus üksinduses laga, vanade ajakirjade, ulmeraamatute, tühjade pudelite ja karvaste mänguloomade vahel.

Kui olin Bava karpi piisavalt kaua imetlenud ja sisu toore jõuga kileümbrisest välja rebinud tõmbas esimese vaimustustuhina koheselt maha tõik, et “Black Sunday”, “Black Sabbath”  ja “The Girl Who Knew Too Much” on mul viimase kahe aasta raadiuses juba nähtud ja uuesti vaatama tegelikult enne järgmist kahte aastat ei tõttaks – no vähemalt mitte kaine peaga. Järgi jäid kaks filmi, esiteks “Knives of the Avenger”, mille otsustasin seal oleva viikingiteema tõttu jätta selleks vähetõenäoliseks hetkeks kui Mannul peaks ootamatult tulema peale tahtmine flatis mõni film vaadata – ehk tõenäoliselt kunagi talvel – ja “Kill Baby Kill”.

Filmi tegevus toimub ühes vanamoelises Karpaatia külas kus keegi Kruger uurib külarahva veidraid surmajuhtumeid. Kõik kes juhtuvad nägema aknataga Mellisssa nimelise noore neiu vaimu surevad peagi vägivaldselt ning nende südamest leitakse lahkamisel kuldmünt. Ebausklik külarahvas puikleb küll vastu ja üritab uurimist kõigest väest pidurdada, kuid tasapisi hakkab selguma, et mõrvade taga on suure tõenäosusega kuri naisterahvas nimega Baroness Graps kes elab küla lähedal luksuslikus lossis.

Klassikalistest kirjandusteostest-filmidest nagu Frankenstein ja Dracula klisheesid kamaluga kokku laenav  lugu oli tegelikult päris põnev vaatamine. Seda küllap suuresti tänu Bava meisterlikult loodud  hüpervärvilisele maailmale ja mõnusale müstilisele õhustikule mis vaataja tugevalt endasse mässib. Värvidega tõesti ei koonerdata, mees on juhendunud põhimõttest, et kui värvifilm olgu värviline. Kujutan teda selgelt ette oma klapptoolil istumas ja ruuporisse “rohkem prozektoreid” lõugamas, “ma ei näe värve, miks see nurk nii hall on ah ?”, “MIS SA SEAL TEED! Ah näitled? No näitle nii, et seda kena rohelist lillevaasi ära ei varja”, “MIKS siin nii pime on? Kus on kõik lambid mis ma tellisin? Need jah, värvige siva pooled punaseks ja teised siniseks”. Oli kuidas oli aga igaljuhul nooruses maalimisega tegelemine pole Baval mööda külgi maha jooksnud. Heameelega vaataks tema tehtud pilte, tundub sedasorti kunstnik olevat kelle tööd võiksid mulle meeldida. Wõrgust kahjuks ei osanud neid aga leida.

Neile kes hakkavad ootusärevalt nihelema kuuldes sõnu Technicolor (okei siin oli tegelikult mingi kloon), Itaalia kino, kuuekümmnedad ja müstika võib seda filmi soovitada. Kellele need märksõnad eriti midagi ei ütle pigem ei. 8/10

Tõhusaim vaimudevastane abinõu, okastraat ümber kere.