Solomon Kane (2009)

Ootasin Solomon Kane filmi suure huviga alates sellest kui Ulmeguru enda blogis selle väljatulemisest teavitas. Mulle on nimelt Conani autori Robert E. Howardi müstilised seikluslood ikka meeldinud ja Solomoni lihtsate ja märulist nõretavate lugude puhul tundus, et need peaks mainstream kino loojatele igati meeltmööda ja sobilikud olema. Aga ju tundub, et siiski mitte.

Raamat kujutas endast Edgar Rice Burroughsi Tarzani lugusid H.P Lovecrafti kastmes (viimane oli muide Howardi vana semu). Ehk siis kõigis lugudes müttas vahva puritaan Solomon Kane mustal mandril ning nüpeldas igasuguseid musti jõudusid nagu kättemaksuhimulisi hingi, tiivulisi inimesi ja vampiire. Mees jõudis seal korra isegi MU preestrite viimasesse linna, kus päästis (mõnusa pulp klisheena) ühe kauni euroopa neiu otse ohverdusaltarilt.

Millegipärast otsustas aga noor kukk nimega  Michael J. Bassett selle kõik otseselt ja kaudselt "mööda liiget" saata ja teha kõik uuesti ning omamoodi (lugeda nõmedalt). Juurde oli leiutatud klisheelik Kane lapsepõlv, mingi veider needuse teema ja kellegi kodanik Malachi meisterdatud orki sarnased peletised. Mustast mandrist polnud paha haisugi. Kus oli see Aafrika,  Tume Kontitent, varjude ja õuduste, nõiduste ja võlukunsti maa, kuhu kõik kurjad asjad  olid pagenud läänemaailma kasvava valguse eest? Ainuke originaalsest raamatust säiliv asi tundus alguses olevat vaid Solomon Kane ise. Kuid aegamööda hakkas ka tema mulle vastu.

James Purefoy näitlemine oli seejuures suurepärane aga mind häiris see kuidas raamatu tegelast oli moonutatud. Näiteks Kane ajutine kahetsushetk ja see kuidas ta üritas ühes stseenis kurjategijaid alguses hea sõnaga veenda oli täielikult vastuolus tema iseloomuga. Tegemist oli ikkagi absoluutselt kompromissitu mehega kes pidas end jumala tööriistaks, tema mõõgaks, kes rabas ebaõiglasi. Julmus ja türannia nõrgemate vastu tekitas ta hinges puhast raevu ja viha. Kui ta mingi otsuse oli teinud ei taganenud ta sellest kunagi ega ka juurelnud tagamaade üle. Filmis on aga Kane muutunud identiteedikriisis vaevlevaks tusaseks vanaks sõduriks, kes üritas kloostrisse peitu pugeda ja sai suvaliste teeröövlite käest kolakat. No mida! Ma tahaksin tõsiselt stsenarist-rezisööriks olnud Bassetti käest küsida, et mis oli raamatul niiväga viga, et ta pidi kilplasena sealsed mõnusad seiklused enda küündimatu pläustiga asendama. Eriti naljakaks teeb asja, et tegemist ei ole Hollywoodi projekti vaid Prantsuse, Tsehhi ja Inglismaa koostööprojektiga. Neilt riikidelt oleks midagi märksa enamat oodanud kui haledat jänkide fantaasia eepiku klooni.

Ma olen üsna kindel, et originaalset lugu jälgiv film oleks märksa rohkem raha teeninud, praegu paistab see projekt kiirelt vajuvat direct-to-video kraamiks, mida suure tõenäosusega saab üsna pea konsumist 15 krooni või siis ühe euro eest osta. Vaadates igaljuhul neid mannetuid numbreid mis ta sisse toonud on kahtlen kas ideest teha terve Kane teemaline triloogia asja saab, ja hea ka kui ei saa.

Andestamatu on ka, et filmist puudus Solomon Kane verevend ning võimas voodoo maag N'Longa ja Solomoni nõiamalakas, mis oli omal ajal langenud impeeriumite valitsuskepiks ja võimsate preestrite sauaks (ja millest on tõenäoliselt inspireeritud üks Indrek Hargla Pan Grpowski lugu). Selle üle, et fotograafia leiutati alles 1800+ ja foto mida Solomon kaasas kandis oli seega puhas aurupunk, ei viitsi ma üldse hädaldama hakata. Üldiste lameduste kõrvalt ei paistnud sarnased pisiasjad väljagi. Päeva nali pärineb aga Õhtulehest mille blogikriitikud leidsid, et film sarnaneb Ingmar Bergmani „Seitsmenda pitsatiga", hämming. 4/10

Näeb välja nagu oleks Mignola käsi siin kujunduses mängus