Raamat kujutas endast Edgar Rice Burroughsi Tarzani lugusid H.P Lovecrafti kastmes (viimane oli muide Howardi vana semu). Ehk siis kõigis lugudes müttas vahva puritaan Solomon Kane mustal mandril ning nüpeldas igasuguseid musti jõudusid nagu kättemaksuhimulisi hingi, tiivulisi inimesi ja vampiire. Mees jõudis seal korra isegi MU preestrite viimasesse linna, kus päästis (mõnusa pulp klisheena) ühe kauni euroopa neiu otse ohverdusaltarilt.
Millegipärast otsustas aga noor kukk nimega Michael J. Bassett selle kõik otseselt ja kaudselt "mööda liiget" saata ja teha kõik uuesti ning omamoodi (lugeda nõmedalt). Juurde oli leiutatud klisheelik Kane lapsepõlv, mingi veider needuse teema ja kellegi kodanik Malachi meisterdatud orki sarnased peletised. Mustast mandrist polnud paha haisugi. Kus oli see Aafrika, Tume Kontitent, varjude ja õuduste, nõiduste ja võlukunsti maa, kuhu kõik kurjad asjad olid pagenud läänemaailma kasvava valguse eest? Ainuke originaalsest raamatust säiliv asi tundus alguses olevat vaid Solomon Kane ise. Kuid aegamööda hakkas ka tema mulle vastu.
Ma olen üsna kindel, et originaalset lugu jälgiv film oleks märksa rohkem raha teeninud, praegu paistab see projekt kiirelt vajuvat direct-to-video kraamiks, mida suure tõenäosusega saab üsna pea konsumist 15 krooni või siis ühe euro eest osta. Vaadates igaljuhul neid mannetuid numbreid mis ta sisse toonud on kahtlen kas ideest teha terve Kane teemaline triloogia asja saab, ja hea ka kui ei saa.
Andestamatu on ka, et filmist puudus Solomon Kane verevend ning võimas voodoo maag N'Longa ja Solomoni nõiamalakas, mis oli omal ajal langenud impeeriumite valitsuskepiks ja võimsate preestrite sauaks (ja millest on tõenäoliselt inspireeritud üks Indrek Hargla Pan Grpowski lugu). Selle üle, et fotograafia leiutati alles 1800+ ja foto mida Solomon kaasas kandis oli seega puhas aurupunk, ei viitsi ma üldse hädaldama hakata. Üldiste lameduste kõrvalt ei paistnud sarnased pisiasjad väljagi. Päeva nali pärineb aga Õhtulehest mille blogikriitikud leidsid, et film sarnaneb Ingmar Bergmani „Seitsmenda pitsatiga", hämming. 4/10
Näeb välja nagu oleks Mignola käsi siin kujunduses mängus
6 kommentaari:
Koomiksi kaanepildi tegi jah Mike Mignola.
Filmi kohta võib ju parastada, et seda ma ju kartsingi... kui see kõik lihtsalt nii kurb poleks... noh, et järjekordne lavastaja /stsenarist, kes arvab, et ta autorist targem on... kurat, tehku oma originaalstsenaariumi järgi siis filmi... et milleks segada asja häid kirjanikke... või arvas, et mis see pulpkönn tema suure talendi kõrval ikka on...
Vaatasin selle juba mõne aja eest ära ning rääkisin kõigile tuttavatele, et kui filmil oleks olnud kümme korda rohkem raha, kahe silmaga operaator ja mõistlik CG meeskond, siis oleks teos vabalt võinud omasarnastega võistelda. Üht või teist moodi on tunda, et filmis on see iva olemas, millega head kino teha, kuid antud vahenditega see lihtsalt ei tule esile.
Kahju, et Mignola ei ole täispikka koomiksit joonistanud, tema versioon Kanest tundub päris lahe.
Eelkõige oleks tahtnud ikka paremat stsenaariumi. Mul pole enamasti midagi selle vastu kui lavastaja on raamatu põhjal midagi uut leiutanud, praegu aga olid need seiklused palju nirumad kui Howard poolt kirja pandud. Aga eks see CG oli ka kohati päris ebaloomulik ja kaameratöö jättis mulje nagu oleksime endiselt varajases technicolori ajas kus filmimasin kaalus terve tonni ning seda sai vaid minimaalselt liigutada.
Metsavana, räägi parem, kas sa veel särkidest oled huvitatud? Varsti paneb tellimuse sisse.
koos postikuluga tükk 250 eeki. Vahepeal oli kurss ja hinnad paremad, oleks odavamalt saanud, aga ehk kärab sulle selline hind ka.
Vaata üle, mis seal pakutakse. Mu meelest on paar Price'iga särki näiteks juurde tulnud.
www.rottencotton.com
Ikka olen huvitatud, vaatan ja annan teada.
Eile sind sitafilmivaatamise asjus kätte saada ei õnnestunud. Tahtsin aga särkidest ka rääkida. Oled midagi vaadanud?
Kirjuta mulle gmaili näiteks, mis soovid.
Postita kommentaar