Larklight

Inglise autori Philip Reeve aurupungilik Surelike Masinate sari meeldis mulle väga ja innustas ka mehe teiste töödega tutvuma. Nii saigi siis järgmisena Larklight ette võetud. Sisu on raamatul järgmine: Arthur ja ta õde Myrtle elavad koos isaga kosmilises majas nimega Larklight mis tiirleb ümber kuu. Ühel päeval saabub sinna aga oma ogalisel kosmoselaeval peletislik Mr Webster ilmselge sooviga kõik maja asukad kinni pista. Lapsed põgenevad olevuse eest päästepaadis kuule ning sealt algab kihutamine mööda päikesesüsteemi ,et peatada Websteri ja pahelise “esimeste” kurjad plaanid. Raamatu tegevus toimub 19 sajandis ning tegemist on alternatiivse maailmaga kus Isaac Newton avastas lisaks gravitatsioonile alkeemilised protsessid mis tegid võimalikuks planeetidevahelises eetris liikumise ning sellele järgnenud kahesaja aastaga on Briti imprerium koloniseerinud valdava enamuse päikesesüsteemi planeetidest ja kuudest (teised riigid on suhteliselt mandunud ning ei oma vajalikke teadmisi kosmoselennuks). Kosmilist ruumis ei täida seejuures mitte vaakum vaid väga hõre õhk ning müstiline “eeter” mis lausa kubiseb kõikvõimalikest eluvormidest (nt kalad jms millimallikad) ning pea kõik planeedid on asustatud mõistusega olevustega (isegi kuu). Laevad ise milledega liigutakse on puust kuid suudavad vajadusel saavutada lühiajaliselt valguskiiruse. Lisaks kuigi osatakse valmistada algelisi roboteid on relvastuseks valdavalt eeslaetavad kahurid ja püstolid – ühesõnaga tegemist ehtsa anakronistliku aurupungiga. Kui surelike linnade lugu oli kirjutatud noorsoole siis Larklight selgelt lastele. Intrigeeriva maailma kõrval, kus Reeve saab täies mahus enda suurepärast fantaasiat demonstreerida, on dialoogid ja tegelased ise kahjuks lausa häirivalt primitiivsed-lapsemeelsed. Eriti on on autor ülepingutanud Myrtle tegelaskujuga. See 19 sajandi beib jätab kohati mulje justkui oleks tal tõsiseid raskusi tema ümber toimuva adekvaatselt mõistmisega. Moosise ja magusa sisu ampsab veel tänu värvikale maailmatele, kenadele illustratsioonidele ning Reeve väga humoorikatele kirjeldustele-märkustele täitsa kenasti kuni lõpuni läbi. Lõpp ise oli kahjuks kohutavalt klizeelik “happy end” mis pealegi jättis punnitatud mulje. Lisaks ma ei saa aru mis teema on aurupungis sellega, et tegelased on valdavalt lapsed. Nii Steamboys, Last exiles, Liikuvates linnades, Castle in the Sky's jms lugudes on peategelased alaealised. See, et need on peamiselt orienteeritud samuti lastele ei ole minuarust veenev põhjus. Näiteks mulle meeldisid väiksena küll märksa enam teosed kus seiklesid täiskasvanud. Nagu olen juba varasemalt blogis maininud on Larklightist 2010 aastal tulekul ka mängufilm. Üheltpoolt on kahju, et ei võetud ekraniseerimiseks Surelikke masinaid kus palju originaalsem idee - hiiglasuured roomikutel liikuvad ja üksteisest toituvad linnad. Puulaevadest kosmoses on juba isegi üks film 2002 aastal tehtud nimega Treasure Planet (visuaalselt kena aga väga keskpärane lugu). Teisalt saan aru mis alustel Hollywoodis just selline valik tehti. Larlkighti seiklused on ju märksa turvalisemad-vaatemängulisemad ja tekstis peab vähem muudatusi ja parandusi tegema ,et see stuudiote glavlit'ist läbi läheks. Lootust annab vähemalt asjaolu, et filmi eelarveks on kinnitatud 200 miljonit tugrikut mis tähendab ,et maailma loomisel rahast puudust pole. Kokkuvõtteks tuleb tunnistada ,et Liikuvate linnade lood on tunduvalt paremad ja käesolevat raamatut nendega võrreldes on tunne nagu oleks toimetuses üks kuri Misery Annie Wilkesit meenutav tädike mehel kukil istunud ja käskinud ta seekord klassikaline lasteraamat kirjutada - praakides ühtlasi välja kõik verisemad, hämaramad ning alternatiivsemad kohad mis võiksid noorele lugejale häirivalt mõjuda. Need kellele meeldib aurupunk ja Reeve fantaasiamaailmad võivad seda raamatut lugeda küll, teised kardan pettuvad. Lasteraamatuna on teos igal juhul täitsa tore. Kui ma ise peaksin kunagi juhtuma poolduma siis arvatavasti loen seda raamatut ka heameelega enda järeltulevale põlvele ette. Samuti võtan mingiaeg käsile ka Larklighti järjed - ehk on need paremini õnnestunud. Hindeks annaks loole aga tubli 6/10. See pilt pole Larklightist pärit kuid tundus hästi siia sobivat.