Kuna olen viimasel ajal pigem lugenud kui filme vaadanud siis ,et blogi päris soiku ei jääks otsustasin pisut juttu teha mu esimesest kokkupuutest Jaapani koomiksikunsti ehk mangaga. Ühel päeval tekkis nimelt hirmus isu cyberpunk järgi aga nagu kiuste ei leidnud ma mitte ühtegi selleteemalist filmi. Nii mõtlesingi proovida hoopis ühe mulle meeldinud anime -
Battle Angel Alita originaalseid raamatuid lugeda
Tegevus keerleb peamiselt kahe maailma ümber - esimene on Scrapyard kus kehtivad metsiku lääne seadused ning mille peamised elanikud on cyborgid ja teine tulevikulinn Tiphares mis hõljub prügimäe kohal ja on valitsetud Melchizedeki nimelise superarvuti raudse rusika poolt. Esimeses elav küber kirurg Daisuke Ido leiab ühel päeval superlinnast välja heidetud prahi seast cyborgi pea. Mees tassib sellise erakordse leiu loomulikult koju ning parandab ära. Kuna leidlaps ei mäleta isegi oma nime hakkab Daisuke teda kutsuma oma kunagise kassi järgi Alitaks. Peagi osutub aga ,et tegemist pole tavalise cyborgiga vaid juba sajandeid unustatuks peetud robotite võitluskunsti Panzer kunsti meistriga.
Kogu koomusk on visuaalselt äärmiselt nauditav ning süvenesin mõnda pilti lausa minutiteks. Alguses oli mustvalge stiil küll pisut võõras ning detailirohkus väsitas silmi kuid sellega harjus kiirelt. Kõige enam häiris segadus ,et kas peaksin lugema paremalt vasakule või vasakult paremale? Mõned raamatud olid ühtpidi ja teised justkui teist. Tegelaste endi puhul oli meeldiv ,et ka kõige räigemalt verejanulisema küberkolli puhul leitakse aega seletada pisut tema tausta ja motiive. Isegi põhipaha Desty Nova hullumeelsust üritatakse (seejuures päris loogiliselt) põhjendada ning näidatakse ,et kui asjaolud oleksid olnud veidi teised võinuks temast veel saada Alita ja Daisuke hea sõber ning kaastöötaja. Lugu ise on ohtralt ootamatuid twiste sisaldav ning üllatavalt traagiline. Peategelaste surmad on seal üsna tavalised ja Alitat ennastki ehitatakse suhteliselt nullist ühes rohkem kui vaid korra. Palju peatutakse lisaks teemal ,et mis teeb ikkagi inimesest inimese ning tehnoloogia laastaval mõjul inimhingele.
Ulmelise tausta loomisel on kindlasti palju inspiratsiooni saadud nii tuntud kirjanike William Gibson'i, Bruce Sterling'i (Scrapyard ja Tiphares meenutavad mechanistide- vormijate kolooniaid) ja Neal Stephenson'i (Snow Crash'ilik must huumor) loomingust kui ka kuulsatest ulmefilmidest näiteks MARK13, Alien, Terminator jne. Võitlused ise toimuvad kohati sõna otseses mõttes ülehelikiirusel kus otsustavaks saavad sageli murdosa sekundid. Seejuures mõned trikid, kus lähevad käiku nii iidsed võitluskunstid, erilised mootorid, vibratsioonid, nanorobotid, ümberkujundatud ajud ja taju parandavad narkootikumid, tunduvad lausa maagiana.
Manga koosneb tegelikult kahest osast: Originaalsest loost mis ilmus 1990 – 1995 ning „Last Order“'i nimelisest järjest mille joonistamist alustati 2003 aastal. Koomiksi autor Yukito Kishiro leidis nimelt ,et lugu sai omal ajal liiga hooletult ja kunstikult lõpetatud. Lisaks olevat ta olnud tol hetk haige ning firmapoolse surve all. Nii jätkas ta sarjaga kuskilt viimase raamatu keskelt ja originaalset lõppu ignoreerides.
Vahepealse kümmne aastaga on autori mõttemaailm ja huvid muidugi päris paljus muutunud. Endine räpase cyberpunk prügimaailma asemel toimub tegevus nüüd valdavalt hoopis planeetidevahelises ruumis, meenutades pisut isegi Hyperioni lugusid. Alguses oli see isegi päris hea koos mitmete vana seeria stiilis twistidega ning mitmete mõnusate uute ideedega kuid alates "vampiiride" kõrvalloost käis asi minuarust alla. See vereimejate teema oleks võinud pigem eraldi ilmuda ja mitte koos põhilooga. Samuti on võitlused muutunud kahtlaselt venivateks. Liiga palju visatakse sisse filosofeerimist tõelise sõdalase hinge ja motiivide üle. Lisaks häirisid imelised kung-fu võimed ja löögid millega kõvem mees suutis isegi väikese planeedi poolitada. Eelistaksin sellele pigem esimeses pooles tuttavat stiilipuhast cyberpunki. Samas on "Last order" ka alles veel poolik ning lahtisi sõlmi päris omajagu nii ,et ootame ja vaatame kuhu asi edasi areneb. Siiani on tempo olnud kuskil 3 raamatut aastas ja see aasta kaks juba ilmunud. Kokku on mangat praeguseks 9+12 chapterit/raamatut (ei teagi kuidas õigem neid nimetada), igas kuskil 200 lehte nii ,et kokku tubli 4000 lehekülge lugemist. Lisaks veel paar lühemat sajalehelist lisalugu nt sellest kuidas Daisuke cyberkirurgi ametit õpib jms.
Nagu sai juba ülalpool öeldud on manga alusel tehtud ka kaks anime 25 minutilist episoodi milledes käsitletakse pealiskaudselt esimese kahe chapteri tegevust. Rohkem kahjuks anime joonistajad asja vastu huvi tundnud pole. Üks tore uudis on vähemalt see ,et James Cameron'il on plaanis Gunnmil põhinev live-action mida lubatakse aastaks 2011. Mees on lisaks andnud lubaduse ,et kassaedu korral teeb ta sellel teemal koguni triloogia. Nii ,et koomuskit lugema filmisõbrad!
Manga hindamine on päris raske ülesanne. Esiteks pole ma seda kunagi varem teinud - olen selles maailmas täielik võhik. Ja teiseks kas tuleks hinnata nüüd vana originaalset sarja ning järge koos või kumbagi eraldi? Mõlemal on igaljuhul mitmed puudused. Esimene lõpeb näiteks liiga kiirustades ja ebarahuldavalt. Uuest sarjas on aga kõvasti vähem pungilikku mõnusat ladna stiili ning pealegi on see alles pooleli. Arvestades aga ,et sattusin kogu mangast lühiajaliselt täielikult sõltuvusse ning ei suutnud sageli raamatut enne käest panna kui uus päev juba koitmas siis arvan ,et hoolimata puudustes on
10/10 siiski igati aus koondhinne. Muide hetkel tegelen juba Akira ja Nausicaa of the Valley of the Wind lugemisega ja ehk panen ka neist edaspidi midagi kirja.
Üks huvitav saladus on Alita täpsem päritolu. Lisaks mõningatele põgusatele flashbackidele lapsepõlvest Marsil on mainitud veel legendi kus väidetavalt jõudsid sakslased ja jaapanlased sinna taevakehale juba enne esimese ametliku sateliidi orbiidile läkitamist. Kui nüüd mõelda ,et Alita põhilise võitluskunsti "Panzer kunst"i löökide nimetused on valdavalt saksakeelsed võib edaspidi veel mitmeid huvitavaid üllatusi esile kerkida.
Üks mu lemmiktegelane - Daisuke Ido kadus uuest "Last order" seeriatest häbiväärselt ära, loodetavasti tuuakse ta mõnes tulevases seerias siiski mängu tagasi
Hoolimata oma hullumeelsusest ja maniakaalsusest on karma saladusi uuriv dr Desty Nova päris põnev ja lahe tegelane
Postitused
Kuna olen viimasel ajal pigem lugenud kui filme vaadanud siis ,et blogi päris soiku ei jääks otsustasin pisut juttu teha mu esimesest kokkupuutest Jaapani koomiksikunsti ehk mangaga. Ühel päeval tekkis nimelt hirmus isu cyberpunk järgi aga nagu kiuste ei leidnud ma mitte ühtegi selleteemalist filmi. Nii mõtlesingi proovida hoopis ühe mulle meeldinud anime - Battle Angel Alita originaalseid raamatuid lugeda
Tegevus keerleb peamiselt kahe maailma ümber - esimene on Scrapyard kus kehtivad metsiku lääne seadused ning mille peamised elanikud on cyborgid ja teine tulevikulinn Tiphares mis hõljub prügimäe kohal ja on valitsetud Melchizedeki nimelise superarvuti raudse rusika poolt. Esimeses elav küber kirurg Daisuke Ido leiab ühel päeval superlinnast välja heidetud prahi seast cyborgi pea. Mees tassib sellise erakordse leiu loomulikult koju ning parandab ära. Kuna leidlaps ei mäleta isegi oma nime hakkab Daisuke teda kutsuma oma kunagise kassi järgi Alitaks. Peagi osutub aga ,et tegemist pole tavalise cyborgiga vaid juba sajandeid unustatuks peetud robotite võitluskunsti Panzer kunsti meistriga.
Kogu koomusk on visuaalselt äärmiselt nauditav ning süvenesin mõnda pilti lausa minutiteks. Alguses oli mustvalge stiil küll pisut võõras ning detailirohkus väsitas silmi kuid sellega harjus kiirelt. Kõige enam häiris segadus ,et kas peaksin lugema paremalt vasakule või vasakult paremale? Mõned raamatud olid ühtpidi ja teised justkui teist. Tegelaste endi puhul oli meeldiv ,et ka kõige räigemalt verejanulisema küberkolli puhul leitakse aega seletada pisut tema tausta ja motiive. Isegi põhipaha Desty Nova hullumeelsust üritatakse (seejuures päris loogiliselt) põhjendada ning näidatakse ,et kui asjaolud oleksid olnud veidi teised võinuks temast veel saada Alita ja Daisuke hea sõber ning kaastöötaja. Lugu ise on ohtralt ootamatuid twiste sisaldav ning üllatavalt traagiline. Peategelaste surmad on seal üsna tavalised ja Alitat ennastki ehitatakse suhteliselt nullist ühes rohkem kui vaid korra. Palju peatutakse lisaks teemal ,et mis teeb ikkagi inimesest inimese ning tehnoloogia laastaval mõjul inimhingele.
Ulmelise tausta loomisel on kindlasti palju inspiratsiooni saadud nii tuntud kirjanike William Gibson'i, Bruce Sterling'i (Scrapyard ja Tiphares meenutavad mechanistide- vormijate kolooniaid) ja Neal Stephenson'i (Snow Crash'ilik must huumor) loomingust kui ka kuulsatest ulmefilmidest näiteks MARK13, Alien, Terminator jne. Võitlused ise toimuvad kohati sõna otseses mõttes ülehelikiirusel kus otsustavaks saavad sageli murdosa sekundid. Seejuures mõned trikid, kus lähevad käiku nii iidsed võitluskunstid, erilised mootorid, vibratsioonid, nanorobotid, ümberkujundatud ajud ja taju parandavad narkootikumid, tunduvad lausa maagiana.
Manga koosneb tegelikult kahest osast: Originaalsest loost mis ilmus 1990 – 1995 ning „Last Order“'i nimelisest järjest mille joonistamist alustati 2003 aastal. Koomiksi autor Yukito Kishiro leidis nimelt ,et lugu sai omal ajal liiga hooletult ja kunstikult lõpetatud. Lisaks olevat ta olnud tol hetk haige ning firmapoolse surve all. Nii jätkas ta sarjaga kuskilt viimase raamatu keskelt ja originaalset lõppu ignoreerides.
Vahepealse kümmne aastaga on autori mõttemaailm ja huvid muidugi päris paljus muutunud. Endine räpase cyberpunk prügimaailma asemel toimub tegevus nüüd valdavalt hoopis planeetidevahelises ruumis, meenutades pisut isegi Hyperioni lugusid. Alguses oli see isegi päris hea koos mitmete vana seeria stiilis twistidega ning mitmete mõnusate uute ideedega kuid alates "vampiiride" kõrvalloost käis asi minuarust alla. See vereimejate teema oleks võinud pigem eraldi ilmuda ja mitte koos põhilooga. Samuti on võitlused muutunud kahtlaselt venivateks. Liiga palju visatakse sisse filosofeerimist tõelise sõdalase hinge ja motiivide üle. Lisaks häirisid imelised kung-fu võimed ja löögid millega kõvem mees suutis isegi väikese planeedi poolitada. Eelistaksin sellele pigem esimeses pooles tuttavat stiilipuhast cyberpunki. Samas on "Last order" ka alles veel poolik ning lahtisi sõlmi päris omajagu nii ,et ootame ja vaatame kuhu asi edasi areneb. Siiani on tempo olnud kuskil 3 raamatut aastas ja see aasta kaks juba ilmunud. Kokku on mangat praeguseks 9+12 chapterit/raamatut (ei teagi kuidas õigem neid nimetada), igas kuskil 200 lehte nii ,et kokku tubli 4000 lehekülge lugemist. Lisaks veel paar lühemat sajalehelist lisalugu nt sellest kuidas Daisuke cyberkirurgi ametit õpib jms.
Nagu sai juba ülalpool öeldud on manga alusel tehtud ka kaks anime 25 minutilist episoodi milledes käsitletakse pealiskaudselt esimese kahe chapteri tegevust. Rohkem kahjuks anime joonistajad asja vastu huvi tundnud pole. Üks tore uudis on vähemalt see ,et James Cameron'il on plaanis Gunnmil põhinev live-action mida lubatakse aastaks 2011. Mees on lisaks andnud lubaduse ,et kassaedu korral teeb ta sellel teemal koguni triloogia. Nii ,et koomuskit lugema filmisõbrad!
Manga hindamine on päris raske ülesanne. Esiteks pole ma seda kunagi varem teinud - olen selles maailmas täielik võhik. Ja teiseks kas tuleks hinnata nüüd vana originaalset sarja ning järge koos või kumbagi eraldi? Mõlemal on igaljuhul mitmed puudused. Esimene lõpeb näiteks liiga kiirustades ja ebarahuldavalt. Uuest sarjas on aga kõvasti vähem pungilikku mõnusat ladna stiili ning pealegi on see alles pooleli. Arvestades aga ,et sattusin kogu mangast lühiajaliselt täielikult sõltuvusse ning ei suutnud sageli raamatut enne käest panna kui uus päev juba koitmas siis arvan ,et hoolimata puudustes on 10/10 siiski igati aus koondhinne. Muide hetkel tegelen juba Akira ja Nausicaa of the Valley of the Wind lugemisega ja ehk panen ka neist edaspidi midagi kirja.
Üks huvitav saladus on Alita täpsem päritolu. Lisaks mõningatele põgusatele flashbackidele lapsepõlvest Marsil on mainitud veel legendi kus väidetavalt jõudsid sakslased ja jaapanlased sinna taevakehale juba enne esimese ametliku sateliidi orbiidile läkitamist. Kui nüüd mõelda ,et Alita põhilise võitluskunsti "Panzer kunst"i löökide nimetused on valdavalt saksakeelsed võib edaspidi veel mitmeid huvitavaid üllatusi esile kerkida.
Üks mu lemmiktegelane - Daisuke Ido kadus uuest "Last order" seeriatest häbiväärselt ära, loodetavasti tuuakse ta mõnes tulevases seerias siiski mängu tagasi
Hoolimata oma hullumeelsusest ja maniakaalsusest on karma saladusi uuriv dr Desty Nova päris põnev ja lahe tegelane
2 kommentaari:
Alustasin mängublogiga. Varem mainisid, et liituksid ka. Anna teada kui huvi on. http://mangumaania.blogspot.com/
Bottle Alita.
Postita kommentaar