neljapäev, 4. juuni 2009

Cat o' Nine Tails (1971)

Juhtusin õhtul pikutades ja und oodates TV'd vahtima ning sattusin seal ühele krimisarjale (nime kahjuks unustasin hiljem uurida) kus sarimõrvar hoidis üht naisterahvast vangis ning kohalik FBI higistas ,et teda tagasi saada. Ega see raske polnud - löödi aga mehe kuriteod arvutisse, tõmmati seal roimari tegutsemisalale ring ümber. Seejärel sisestati rahvastiku registrisse paar SQL päringut milledega leiti teadaolevate tunnuse järgi (elektrik ja omab valget autot) õige mehe kodune aadress, lennati eriüksusega peale ja juhtum lahendatud. Üheltpoolt oli muidugi ju tore vaadata kui tõhus ja võimas on politsei liidus teadusega ja ma eelistan ka ise ,et reaalsuses elimineeritaks mõrvar võimalikult kiirelt ning ei lastaks tal kümmneid inimesi tappa. Kuid kirjanduses-filmis sooviks siiski näha rohkem hallide ajurakkude kui bittide liigutamist ning tehnika kaasamine tundub seal eriti laastavalt mõjuvat. Näiteks oleksid paljud krimifilmid arvatavasti märksa lühemad ja vähem pingelisemad kui keegi, kes teab juba mõrvari isikut, saaks helistada mobiiliga peategelasele ja teda hoiatada. Või mõelge kui Hercule Poirot oleks saanud võtta kõigilt kahtlusalustelt DNA proovid olnuks poole tunniga mõrvari isik kindlaks tehtud. Tegelikult poleks siis Poiroti enam vajagi olnud, piisaks ainuüksi Inspektor Japp'ist ,et kehavedelikke vaibast kokku kraapida ja laborantidele saata. Aga mis põnevus seda jälgida oleks ? Igaljuhul ma ei suuda moodsate labori-krimifilmide fenomeni mõista. Või on need lihtsalt mõeldud propagandana ,et tekitada potentsiaalsetes kurjategijates hirmu ja sisendada neile ,et on lootusetu isegi hakata üritama midagi sellise supertehnoloogia vastu.

Peale sellist masendavat kogemust tuli isu ühe hea ja pingelise krimiloo vastu ja nii saigi käesolev Argento käima pandud. Tema filmid pole muidugi küll kõige klassikalisemad põnevikud vaid liigituvad sageli otsapidi ka horrori zanrisse kuid mulle just sellised kombinatsioonid meeldivadki. Pealegi osutus see film üllatavalt gorevabaks ning pingeliseks detektiivilooks. Ühes geneetikalaboris toimub kummaline röövmõrv – veider just seepärast ,et kadunud poleks pealtnäha justkui midagi. Ainsateks tunnistajateks on sealt samal ajal möödajalutanud pime vanamees Arnò koos enda väikese sugulasega. Vanal tekib aga toimunu vastu (ebatervelt) suur huvi nii ,et ta võtab ühendust toimunust artikli kirjutanud reporteri Giordani'ga ning pakub talle asja uurimises oma abi. Arnò on nimelt kunagi enne pimedaks jäämist samuti leheneegri tööd teinud ning oskab noorema kolleegi tähelepanu juhtida mõnigatele juhtniitidele kust võiks asja harutama hakata. Loomulikult selgub varsti ,et antud mõrv ei jää ainukeseks. Muideks spoilerina võib öelda ,et see mille vastu maniakk võitleb on tehnoloogia millega saab kindlaks teha neid inimesi kel suurem soodumus muutuda maniakkideks.
“Üheksasabaline kass” on Dario Argento "animal trilogy" ja samas ka tema rezisööriameti teine film. Selle nimi ei viita kusjuures mingile mütoloogilisel imeelukale (nagu ma esimesena kohe arvasin) ega ka ühele kirjandusest tuntud karistamisevahendile (mida teisena arvasin) vaid hoopis juhtnööride arvule mis viivad peategelase juhtumi lahendamiseni.

See film meeldis mulle igaljuhul tunduvalt enam kui Four Flies on Grey Velvet ja asetaks ta vististi The Bird with the Crystal Plumage'ga ühele astmele. Argento on osanud siin kiitustväärivalt hästi pinget kasvatada ning hoida. Ta suutis korduvalt, nagu heas krimifilmis kohane, nii vaatajaid kui uurijaid valejälgedele eksitada ning , kui mõrvari isik paistis olevat juba kindel, väikese twisti sisse visata. Miinusena kippus häirima ,et kahtlusaluste nimekiri oli liiga pikk. Raske oli neid kõiki meeles pidada. Sellest tulenevalt oli mõrvari paljastamine ka veidi pettumus sest ,et olin selle isiku juba täiesti unustanud.

Argento kaubamärke leidub päris ohtralt, näiteks piiluv silm, klaasist katus, värvikad (pea)tegelased, sadistlik ning pisut hullumeelne mõrvar (ja tema julm kuid vaatemänguline hukkumine lõpus). Ehk asju mida Argento on läbi aastakümnete filmist-filmi kasutanud ja mis pakuvad ta kinupilte vaadanuile kindlasti äratundmisrõõmu. Muusikatausta eest oli (taas) hoolitsenud Ennio Morricone ja kuigi ma eelistaks jätkuvalt Goblinit ei saa sellekohta ühtegi halba sõna öelda.

Rohkem endajaoks teeks ka väikese vahekokkuvõtte. Argento filmidest on vaadata jäänud veel: Il cartaio (2004), Non ho sonno (2001), Il fantasma dell'opera (1998) ja Le cinque giornate (1973), lisaks on peatselt ilmumas ka viies nimega Giallo. Vaadatud on aga kuraditosin kinupilti: La terza madre (2007), La sindrome di Stendhal (1996), Trauma (1993), Due occhi diabolici (1990) , Opera (1987), Phenomena (1985), Tenebre (1982), Inferno (1980), Suspiria (1977), Profondo rosso (1975), 4 mosche di velluto grigio (1971), Il gatto a nove code (1971) ja L'uccello dalle piume di cristallo (1970). Praegu teen aga vist Giallo valmimiseni väikese pausi.
Mõnd sellist tuttavat masinat Itaalia filmides näha on alati südantsoendav 8/10

4 kommentaari:

muda ütles ...

+l filmile. Mulle meeldis eriti see piimaga episood, ülejäänu on nagu miski popurrii ta tavalistest võtetest, aga siin oli mingi eriline otsekui piimafetiš.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Sa South Parki osa "Snuke" oled näinud, kus inglise kuninganna ameerikainvasioon hoitakse ka kõiksugu andmebaaside najal ära? Guugeldati terroriste, vaadati myspaceist nende kontaktid, wikipediast kõik taustinfo organisatsioonidele ja youtube'i videod. Kõik 24-stiilis, kus üks istub arvuti taga ja teine telefoni teel pärib andmeid orkutist või mujalt otsida, suunab, mis blogist, mida vaadata.

Jaanus (Xipe) ütles ...

See oli päris hea

metsavana ütles ...

Ei ole näinud, küll võtan pidevalt hoogu ,et uusi hooaegu vaadata aga pole siiani selleni jõudnud.

Ja piimateema oli tõesti huvitav, rohkem seda ta filmidest praegu vähemalt ei meenu.