neljapäev, 11. juuni 2009

Teed sügavusse

Jaamast kostis terav vile. Seejärel oli kuulda tumedat puhkimist ja kasvavat müra. Krõmov seisatas ja vaatas kaua, kuidas eemalduvad rongi tuled, kuni nad viimaks hoopis kadusid käänaku taha. "Nii!" Lausus ta valjusti “algab uus elu...” Krõmov tõstis kohvrid maast ja hakkas kiiresti mööda asfalti sammuma. Ümberringi läks valgemaks, näe paremat kätt on küla. Kas mitte sealt ei kosta laul? Soe ja südamlik viis. See on kauge tütarlaste koor, mis esitab ühe neist nukraist Ukraina lauludest mida tarvitseb kuulata vaid üks kord ,et see eluks ajaks meelde jääks... Varsti jõudis tema kõrvale suurte sarvprillidega jässakas mees. "Öö on suurepärane..." lausus Krõmov, pöördudes oma reisikaaslase poole. "Vägisi ajab laulma." "jah … Väga võimalik" vastas see hajameelselt. "Seda vahel juhtub mõnega." "Miks just mõnega?" Tundmatu pööras imestunult pea Krõmovi poole. "See on, vabandage ...Ma ei saa teist täiesti aru. Aga kui inimene ei armasta laulda? Mis siis võib teda sundida tegelema säärase sihitu ajaviitmisega?" Edasi jätkasid nad teed vaikides. Ainult sammude kaja häiris öist rahu. Varsti muutus vaikimine Krõmovile talumatuks "Vaadake ringi," algas ta vaimustatult. "Missugune tore öö! Milline pilt on meie ees! Näe kauguses paistab ehitis - see meenutab kuuvalgel muinasjutulossi. Vaadake seal paremas aknas, kord süttib kord kustub salapärane sinine valgus... Võib kujutleda ,et selles lossis elavad nõiad." Tundmatu vaatas vilksti näidatud suunas, siis aga tõstis vasaku käe silmade ligi ,et vaadata käekella "jälle sama lugu..juba pool kaksteist, aga elekterkeevitamine pole lõpetatud," ütles ta pahaselt. "Aga paplid! Paplid! Vaadake!" ei lakanud krõmov. "Nad on ju hõbedased!". "Te olete vist luuletaja – kas pole nii?" lausus tundmatu. Edasi peab tundmatu ( hiljem selgub ,et ta on Krõmov tulevane ülemus nimega Trubnin) kurja loengu ,et ehitis pole mingi kuramuse loss vaid Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituut. Mille järel puhkeb vaidlus luule teemadel kus võõras teatab ,et tõeline insener peaks sellise kerglase kirjanduse jalge alla porri trampima. Nii jõuavad nad Geoloogilise Luure Tehnika Teadusliku Uurimise Instituuti ja selgub ,et Krõmov on sinna suundunud ideega hakata projekteerima ning ehitama maa all liikuvat sõidukit - almaapaati. Aga enne tuleb tal ületada hulk takistusi. Näiteks juhtida õigele teele kapitalistlikku tehnikat kummardav teadur, või tõestada kogu kollektiivi abiga instituudi hüperaktiivsele direktorile ,et tema - Krõmovi näol on tegemist ikkagi inseneri mitte luuletajaga (dire tegeleb nimelt usinalt “luuletajate” ja tööpostil luuletamise vastu võitlemisega – mis, nagu selgub on üks suuremaid tollekandi töölisi kimbutavaid haigusi). Ühtlasi tutvub ta ka paljude toredate nõukogude inimestega nagu näiteks endise kaardiväe vanemradist Utotskkin'iga, kellel on maailma targem lambakoer (ning ühtlasi ka ta rindesõber) ja vahva valvuriätt Panfjorõts'iga, kes küll teadusest tuhkagi ei jaga aga tahab seda kangesti õppida ning tüütab enda küsimustega surmani professoreid ja insenere(Lisaks kutsub ta tsehhi teaduse templiks ja on solvunud kui maailma targem koer seda reostab.) Nende ning kutsekooli pioneeride Petka ja Vanja abiga ehitataksegi viimaks masin valmis ning suundutakse kangelaslikule reisile, mille käigus ületatakse koos palju ohte, ehitatakse maa-alune tamm ,et tuua vesi kõrbesse ja muuta see õitsvaks aiaks ning satutakse kõigetipuks enneolematult suure uraanimaardla peale. Selline võimas kiirgus aga valmistab nõukogude inimestele vaid suurimat heameelt nii ,et neil on suisa raske väljendada oma ülevoolavat rõõmu sellise kodumaale hindamatu avastuse üle. Kõlab ju täpselt sellise raamatuna mille Stalin ise kirjutaks ? Tegemist on igal juhul nõukogude populaarteadusliku ulmega 50nendatest mis nõretab ideoloogiast ja absurdsustest ning on täis ohtralt vasturääkivusi. Kuid just sellised ülevõlli ajamised teevadki ta heaks ning nauditavaks. Sain selle Riiamäelt, paarikümne eeguga ning leian ,et tegemist väga õnnestunud ostuga kuna suutsin teost lugedes pisted sisse naerda. Seostest filmimaailmaga meenub esimesena 2003 aasta ulmekas nimega the Core (seosed tegelikult paha sõna, vaevalt olid selle filmi autorid midagigi kuulnud Vadim Ohotnikovist) kus keerleb tegevus samuti ümber võimas allmaamasina. Põhiliseks erinevuseks on see ,et kui Vene töölised käivad enda liikuriga vaid maalähedases pinnas kõrbe tarvis vett otsimas siis the Cores sukeldutakse maakera tuumani ning pannakse see uuesti käima. Mõned filmi absurdsused on muide täiesti võrreldavad raamatu omadega. Näiteks asub kõige olulisim mutter just kõige ligipääsmatumas kohas (minu auto on ka nii konstrueeritud) ja lõpus kistakse reaktorist uraanivardaid välja suisa paljaste kätega. Kuid muidu ületab B väärtuselt käesolev raamat seda jänkide filmi loomulikult mäekõrguselt. Kahju ,et omalajal ükski Vene stuudio sellest filmi ei ole teinud. Kõige muude imede kõrval on raamatus muideks ka üks homoseksuaalne tegelane – ja see pole mingi suvaline tavotine töömees vaid direktori isiklikult kes üritab külge lüüa laiaõlgsele Ukrainlasest parteikomitee sekretärile. Toon ära ühe lõigu teosest “Viimaks jäid direktor ja Batja (isake. Tõlk) kabinetti üksi. “Arutagem see asi läbi, nagu kord ja kohus, ütles Gremjakin, istudes Batja vastu. “Näed, sina olid valmis mind süüdistama, et ma suhtun kergemeelselt allmaamasina proovimisse. Ei, mitte kergemeelselt. Kõigepealt pean ma sulle teatama, et olen Trubniniga täiesti ühel arvamusel: Krõmov on kergestisüttiv inimene, tal tekib tahtmine, et tema masin korraga sooritaks maa all mingi ime... Võib mitte arvestada oma jõude.”“Ja mis sina arvad?” “Mõtlen toimida järgmiselt... Muide, miks me teineteisest nii kaugele oleme istunud? Ma nihkun sulle lähemale. Sa tead, mul on niisugune tunne... noh, kuidas sulle seletada? Ühesõnaga, ma tunnen su järele igatsust.” “Kuid me näeme ju teineteist kümme korda päevas,” imestas Batja.” - Loe seda ja imesta ning siis veel öeldakse ,et tol ajal poldud vabameelsed. (9/10)

5 kommentaari:

minnie-mouse ütles ...

Miks sellise pineva ja sütitava koha peal pooleli jätsid? Tahaks teada, kuidas asi kahe dzentelmeni vahel edasi arenes-kas antiikkreekaliku (l)embuse vormis?

metsavana ütles ...

Edasine jäeti lugeja enda kujutada ja sealt kohast asi katkes

minnie-mouse ütles ...

Hmm..et igaüks ise mõelgu, mis "sügavikku" "tee" viib?

metsavana ütles ...

justjust..vaata juba piltidel seda allmaamasinat..kas pole freudilik sümbol ?

Haugas ütles ...

On nad oma masina jutustuses selliseks iluduseks teinud kui tahes, kuid idee millel see propakandistlik nõukogude korra ülistamine baseerub, on geniaalne. autori poolt on uskumatult sügavalt nähtud kogu see tuleviku elu fantastika.
Muide oma raamatu ostsin ma ka Tartu Riiamäe antikvariaadist kahekümne viie eest ja ei kahetse sentigi. Sinna jäi minust veel kaks eksemplari, mis endale kindlasti lugupidavad omanikud leidsid.