Mõtlesin teha seekord pisut teistmoodi postituse
kus mu enda teksti asemel filmiga samast ajastust pärinev arvustus mis tsenseerimata ümberkirjutatud 1967 aasta aprillis ilmunud kinoajakirjast Ekraan. Autori nime
sealt kahjuks ei leidnud kuid loodan ,et ta ehk ei pahanda. Tekst
annab igal juhul hästi edasi tollaegset meelsust ning võtab praegu
just nagu ka film ise kergelt muigama.
"Kirjanik PAVEL BLJAHHIN pühendas oma raamatu
(romantilisemaid teoseid Kodusõjas) "Punastele saatanatele".
1923 aastal ekraniseeris rezisöör Ivan Perestiani selle jutustuse. Film tõi ekraanile
Kodusõja marutuule, köitis kinokülastajaid oma romantilisuse
ja revolutsioonilise paatosega. Kodusõja noorte kangelaste sangarlus aitas kasvatada
noort sugupõlve. "Tabamatute tasujate" autorid käsitlevad taas Pavel Bljahhini teose
teemat, pühendavad talle oma filmi. Kirjutati uus stsenaarium, milles peaaegu polegi
süzeelisi kokkusattumusi raamatuga ega Perestiani filmiga. Ent ka siin on
juttu "punastest saatanatest". Tol äreval
ajal tegutsevad Ukraina steppides rohkearvulised jõugud. Ühega neist - ataman Burnasi
jõuguga - peavadki filmi kangelased võitlust. Neid on vaid neli: valgekaartlike bandiitide poolt
tapetud komissari lapsed Danka ja Ksanka. Piiteri gümnasist Valerka ja mustlane Jaska.
(muide, Jaska on uus tegelaskuju. Bljahhini jutustuses oli ta hiinlane. Perestiani filmis -
neeger. Filmi autorite meelest on mustlaspoiss ajastule iseloomulikum.) Nad on õigupoolest
veel lapsed ega ole õppinud neid ümbritsevast tegelikkusest õigesti aru saama. Kuid
lapsed tajuvad intuitiivselt, et vaja on võidelda. Kui vaenlased tapsid isa, siis tuleb
kätte maksta, keegi ründab revolutsioonilisi saavutusi - tähendab, neid saavutusi tuleb
kaitsta, tuleb võidelda."
"Zanrilt on see seiklusfilm, omamoodi "Metsiku Lääne" film. Siin
on palju trikke, ratsutamist, tagaajamist ja tulistamist. Milles on siis
filmi sarnasus ja erinevused tummfilmist "Punased saatanad" ? Seiklusfilmide häid
traditsioone järgides püüdsid autorid teha filmi paremaks, huvitavamaks ja ideeliselt sügavamaks. Põnev, seiklusrohke
süzee, romantika, teravate ootamatute situatsioonide rohkus ühest küljest, ja filmikunsti
uusimad võimalused - lai ekraan, värvid, trikkfilmitehnika ja sündmustiku pöörane tempo - võimaldasid
luua P. Bljahhini tuntud jutustuse süzeel rajaneva filmi, mis jääb noortele kinokülastajatele
meelde ning pakub neile head eeskuju."
Ehk siis nagu omaaegsedki tunnistavad - tegemist on eelkõige ühe korraliku
hapukurgi westerniga (aitäh Fletchu hea termini eest) mida tänapäevalgi huumori ja värvikate tegelaste tõttu hea vaadata. Hindamise juures mängib olulist rolli muidugi ka nostalgia kuna väiksena meeldis see film mulle väga ning mäletan selgelt kui lohutamatu
kord olin kui tukkuma jäin ning ta mahamagasin - praegu võib selle üle muiata kuid tookord
oli Tabamatud tasujad terve nädala lahedaim põnevusfilm ja Elva kinos ei näidatud ka kottigi.
"Punased saatanad! Vanemad kinokülastajad muidugi mäletavad neid kaugete ja karmide
aastate poisse ning tüdrukuid. Näljaseid kuid lõbusaid, närudes kuid võitlushimulisi
noori rüütleid."
Budjonnõi mõtleb mustlasele perenime
Üks hea rongistseen kuulub ju ka lahutamatu osana westerni juurde
Ja viinapudelid olid siis ikka õiget mõõtu
Mustlane ja kingib kellelegi midagi väärtuslikku ? väga ebausutav koht
Kehviku lehm jäi valgetel küll saamata kuid võeti järgnevatel aastatel kindlasti punaste endi poolt ära
9/10
4 kommentaari:
Sõralftik:
hapukurgivestern - venemaal toodetud vestern
hääldus: hapukurgivestern
Filmile müüdi 54 500 000 piletit.
Võrdluseks. Samal aastal välja tulnud "Kaukaasia vang" kogus 76 540 000, "Mustlane" 55 624 000, "Muinasjutt tsaar Saltaanist 26 800 , "Sõda ja rahu" 3. osa 21 miljonit ja 4. seeria 19 800 000.
"Tasujate uued seiklused" kogus aastal 1969 76 miljonit 700 piletit.
Tuleb välja, et see tekst on minuga ühevanune... ma sündisin 1967. aasta aprillis...
Selle teksti autor aga ilmselt ei pahanda taasavaldamise asjus, sest tegu on kehva tõlkega vene keelest... st inimene pole aru saanud, et mida ta tõlgib.
Film pole pühendatud, vaid film ongi Bljahhini romaani «Punased saatanad» vaba ekraniseering.
Olen romaani lugenud ning filmil on ikka väga palju süžeelisi kokkulangevusi romaaniga. Tõsi, romaan on filmist kõvasti nõrgem.
Ahjaa, omal ajal hüüti nõukogude westerneid easterniteks... kui Metsik Lääs, siis western... kui Metsik Ida, siis eastern.
Numbrid on päris korralikud ja eastern on ka hea nimi, polnud seda varem kuulnudki.
Kavatsen igaljuhul laisk olla ning kirjutada edaspidigi mõne vaadatud filmi puhul Ekraani jutu ümber.
Postita kommentaar