Hell in the Pacific (1968)

Vahel ei saa ma Onu Kalverist absoluutselt aru. Istus teine terve filmi nurgas ja putitas töökaaslase läpakat. Enamus kordi kui tema suunas kiikasin, olid mehe silmad kas BIOS-seadete või XP installi küljes, mitte aga filmilinale (või siis antud juhul-hetkel seinale) naelutatud. Sellest hoolimata lükkas ta aga hiljem blogis filmile peaaegu, et maksimumhinded ja polnud ka kiidusõnadega kitsi.

Minu suust nii lahkeid sõnu ei kuule. Algus oli intrigeeriv ja keris ilusti põnevust. Kahe kultuuri ja kange mehe põrkumine võttis kohati päris humoorikaid tuure üles (koeratreening, veevirutamine jms). Tasapisi hakkasid aga sündmused venima ning hoog maha käima. Bambusparve ehitamine soojendas lõpus jahtuma hakanud lootused uuesti üles, et midagi nüüd kohe murrangulist juhtuma peab. Tuhkagi! Käis üks pirakas pauk ja kõik, tiitrid! Oleksin märksa õnnelikum olnud, kui see mõistujutuna alanud film oleks lõpuks mingisugusegi (kasvõi klišeeliku) lahenduseni jõudnud ja mitte ühe suure sümboliga lõppenud. Veidi petta saanud tunne jäi seetõttu hinge. Lootsin oma aruga, et saan näha mõnusat sõjadraamat, aga selle asemel tuli peaaegu et kunstifilm. Eh, ei ole sellised suuri tühje sümboleid täis mõistujutud kultuuridevahelistest pingetest mu tassike teed. 5/10

Miskipärast tuli kange tahtmine Thor Heyerdahli "Kon-Tiki" (1950) ära vaadata