Kuidas päästa Eesti manduv filmikunst

Pole saladus, et kinokülastajad on Eesti filmis juba ammu pettunud ning leiavad, et see on mandunud igavaks draamaks ning kunstipunnituseks. Eks siin on terake tõtt tõesti. Mida aga teha? Konktreetseid ettepanekuid pole, pigem pobisetakse teadmameeste poolt habemetesse segasevõitu häma ja jätkatakse kunsti tegemist. Üks režissöörihärra väitis isegi uhkelt, et tuleb teha seda, mida paremini osatakse ning kui osatakse depressiivitseda, siis tuleb järelikult seda teha

Tulen siinjuures filmiloojatele appi ja pakun siinsamas välja viis filmi, mis veaksid eesti filmikunsti ja ugri-doomi mädasoost välja ja tõstaks maailmas kõrgele aujärjele. Eesti film võiks üritada olla originaalsem ja mitte joosta Euroopa kunstiesteetidega ühte sammu. Süngus on küll eesti kaubamärk, aga see ei peaks olema selline emotsev ja halav süngus, vaid vihane ja äge. Mitte passiivne, vaid aktiivne. Tugevaid emotsioone tekitav.

1. Küberpunk märul. Mida endast kujutaks? Küberpunkfilm Agento-Bava parimas visuaalses stiilis: vanad majad, hämarad räpased betoonpunkrid, kulunud tagides punkarid, konsoolid, millede küljes ohtralt vanu monitore ja veidraid arvutisüsteeme, värvilised valgused (sh neoonsilte vanu vaja), suurte tanksaabaste, nahkmantlite ja relvasüsteemidega ringi tatsavad korporatsioonimehed, keldribaarid.

Mida vaja oleks? Mõned vanad betoonehitised ja punkrid, ohtralt voolu, hulga vanu arvuteid ja molusid, paar elektroonikut, kes värvilisi tulesid ja müstilisi programme arvutitele kirjutaksid (iidvanad 64 kbit demod jooksma monitoridele nt?), hulk siniseid, kollaseid ja punaseid prožektoreid, kamp mingitki näitlemisvõimet omavaid punkariteks grimeeritud tudengeid ja peotäis turskeid kutte korporatsiooni nahkpäid mängima. Võib-olla tuleks mõningat eksootilist rauda laenata veel Meelis Roosi arvutimuuseumist. Paar ämbrit kunstverd ja ja paukpadruneid ja valmis. Eriti hea oleks, kui saaks kampa ka mõne pundi arvutigraafikuid, kes oskaksid luua mingit sorti küberruumi kujutise. Taustamuusikaks Pedigree nt. Mõni punkbänd võiks ka paar lugu käristada.

Rõhuasetus ühesõnaga rohkem vingel visuaalil, rajul muusikal ja heal Hong Kongi stiilis märulil. Igast otsast punk ning vihane film. Ei mingit ugri-doomi soigumist, vaid kaablid ajju ja kuulid vatsa ning tanksaapaga perse.

2. Lovecraft allveelaevas. Eesti kui Cthulhu kodumaa võiks osata võtta enda süngest atmosfäärist viimast. Miks mitte teha näiteks filmiks H.P. Lovecrafti "Tempel". Kõik, mida vaja on, on näpuotsaga arvutigraafikat ja tursaks rääkida sihtasutus Allveelaev Lembit.

Kujutage ette das-boodilikku masinaõlist, hämarat ja klaustrofoobilist keskkonda, räbaldunud ja haisvates mundrites sakslasi, eesotsas karismaatiline ja vankumatu vana preisi sõdur, ning sinna sisse veel lisatud törts müstikat ja head hingekriipivat õudust. Kujutage ette metsistunud Leitnant Klenzet tõstmas masinaruumis enda peakohale müstiliselt helendavat eebenipuust kujukest ning pomisemas võikas keeles palveid. Või pimedasse süvikusse langeva allveelaeva hämarates käikudes toimuvat verist lahingut vana kapteni ja Klenze juhitud ärapööranud sektantide vahel. Või siis finaal, kus keset veidra arhitektuuriga uppunud linna laskunud allveelaevast lahkub viimasena ellu jäänud kapten ning suundub kutsuvalt tontlikku külma valgust kiirgava templisuudme juurde. Uhhh! Ja pange tähele, kui vähe tegelikult resursse taas vaja selle kõige filmimiseks! Film ei pea olema pikk, ise kujutan ette, et umbes napilt tund aega, et ei hakkaks venima. Õudusfilm ei pea olema sugugi alati tunni-poolene mölakas. Lühem formaat töötab sageli märksa tervamalt. Alati ei pea ju teeklaasitäit viina alla kulistama. Piisab tillukesest pitsist viinast ning väikesest soolakurgist sinna kõrvale, et end hästi tunda.

3. Gooti õudus. Et Eesti atmosfäärist viiname välja pigistada, võiks teha ühe gooti õuduse mõnes atmosfäärikas vanas mõisahäärberis. Ilus, kuid ähvardav maakoht enda vanade puumajadega ning vana, suursugune ja pisut lagunev keskaegne mõis. Kindlasti peaks film olema ka mustvalge. Usun, et kui pingutada ja tarku raamatuid uurida, saaks prožektorite abil taastada ka mingil määral seda vana kunsti, kus mustvalges filmis pole lihtsalt värvid puudu, vaid võetakse viimast ka varjude ning teravate kontrastide mängust. Aluseks võiks võtta näiteks taas mõne Lovecrafti loo. Või M. R Jamesi jutu. Aga võib ju ka kasutada mõnd kodumaist talenti. Miks mitte näiteks rahvakirjaniku Indrek Hargla loomingut jms. Aapo Ilves võiks aga mängida mõnd külahullu või teadmameest. Atmosfäärikas kodumaine raskemuusika taustaks. Doom metal näiteks.

4. Mõnus tuumapunk kosmosefilm. Ah mis on tuumapunk? No teate küll. Hiiglasuured kosmoseaparaadid, paksud illuminaatorid, kohmakad skafandrid ja piiritu optimism ja usk teadusse, inimesse ning tuumajõusse. Marsil on kanalid, varemetes linnad ning metsikuid indiaanlasi meenutavad suguharud. Veenusel on troopilised metsad, dinosaurused ning ürgookeanid. Kuul on ...ee.. näiteks hiidsipelgate kolooniad jne. Nõugkogude liit kestab endiselt ja Stalini teisik nr 17, kes veelgi verejanulisem ning segasem kui eelmised viis tükki, juhib seda hetkel. Toimub võidujooks kosmosesse ning võidurelvastumine ehk kes jõuab rohkem tuumapomme asteroididele ära peita. Võib-olla puhkeb isegi filmi käigus mõni väiksem kosmosesõda?

Eelarve peab sellel filmil olema juba suurem. Seda päris põlveotsas tudengitest vabatahtlike ning paari laenatud kaameraga ära ei tee. Vaja on tõenäoliselt mõne suure filmikompanii tuge ning korralikku eelarvet. Samuti näitlejaid, kes teavad, mida teevad ja piisava huumorisoonega skriptikirjutajat.

5. Aurupunk Eesti vabadussõja teemaatikal. Ameerika filmitööstus on loonud ameerika armeest võitmatu kuvandi. Mis siis, et nad pole võitnud siiani ühtegi sõda peale omaenda siseste. Eesti on märksa paremas seisus. Vabadussõjas ju tegime venelastele ära. Võiks seda kuidagi paremini kuulutada. "Nimed Marmortahvlil" oli rohkem häbipuna kui uhkust tekitav vaatamine. Sõjakangelased? Lastakse lõpus kusepausi aeg võsas maha? No kuhu see kõlbab. Keda selline asi innustab ohu korral mobiliseeruma? Seepärast siis tulebki kindlasti tekitada ka üks korralik ja võimalikult palju ajaloolise tõega vabalt mängiv eepiline sõjafilm.

Ise pakun, et peategelaseks võiks olla vana sepp, kes ehitab enda töökohas mõisast varastatud osadega valmis tõelise MECHA. Sellise inimesekujulise roboti, kuhu mahub üks soldat sisse seda kangidest juhtima. Kuna sepp on aga ise vana, siis usaldab ta selle seadme juhtimise enda tublimale pojale, kui see tuleb taadile teatama, et vaenlane on ukse all ja tema kavatseb ka mobilisatsioonist osa võtta.

Edasi võiks tulla hulga hingematvaid lahinguid, kus rahaga ei tohi kindlasti koonerdada. Zeppeliinid Tartu taevas pommitamas kivisilda. Hävituslennukid lendamas kaevikute kohal. Pompöösed massistseenid. Purunevad vene soomusrongid jne. Ja nende kõige keskel siis ähvardava sümbolina kõrguv raudmees. Üks stseen võiks näiteks olla Suurest Tõllust laenatud, kus sepa poeg rebib mingil vene tankil torni küljest ning hakkab siis seda torupidi hoides võõrvägesid kahte lehte laiali peksma. Kassaedu oleks kindlasti garanteeritud mitte ainult meie maal, vaid ülemaailmselt. Visuaalne efektsus ning tobe märul müüb. Mis aga sellest veelgi tähtsam - sedasorti film kasvataks poisikestes patriotismi ja kodumaa-armastust. Neile võiks mingi spin-offina luua ka samateemalise multikasarja. Ugri-doom, Pearu-Andrese ja Püha Tõnu kannatused juba patriotismi ei tekita, pigem vastupandamatut soovi üle piiri välismaale emigreeruda. Jänkid on sellest suurepäraselt aru saanud. Viimane aeg meil samuti seda õppida.

PS: Stsenaariumit kohendama palkaksin tõenäoliselt Maniakkide Tänava ja kunstilise (ja ka muusikalise) ) poole eest vastutama Edasi ehk härra Mihkel Kleisi. Konsultantideks lisaks Jüri "Ulmeguru" Kallase ja Gert "Trash" Moseri. Edu oleks garanteeritud rohkem kui küllaga.