T-Force (1994)

Üle mõningase aja juhtus mulle taas maale külla kallis ihupreester isake Pjotr. Et sellist õnne ei juhtu palju ning talvel on niikuinii mu maakodu külastamine soojendustingimuste tõttu raskendatud, siis varustasime end ohtralt hea ja paremaga ning võtsime mõned hüvad filmid ligi.

Üks filmidest, mis vaatamisele läks, oli ka käesolev "T-Force". Valisin ta välja peamiselt kuna Pjotr näitas üles suurt vaenulikkust Jaapani joonisfilmi tootjate loomingu vastu. Ja no heast b-filmist ei ütle minagi kunagi ära.

Tegevuskohaks on filmil maailm, kus robotid laialt levinud. Peamiselt kasutatakse neid küll seksuaalsetel eesmärkidel! Ühel teaduril tuleb mõte, et mis oleks, kui meisterdaks samal baasil mõned lahingudroidid. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks aga kipuvad robod lahinguolukorras liiga ise mõtlema ning väga jäiki otsuseid paika panema. Seetõttu saab ühe pantvangidraama ajal suur hulk inimesi surma ning linnapea otsustab vahva algatuse kalevi alla panna. See aga ei meeldi robotitele endile. Seetõttu keeravad nad oma leiutaja nina kukla taha ning teevad laborist vehkat. Okei, vehkat teevad kõik peale ühe, kes selleks liiga seadusekuulekas. Kuna ta leiab, et endised semud on rängalt üle piiri läinud, siis lööb ta kampa ühe robotitevaenuliku politseinikuga ning asub neid taga ajama.

Visuaalilt ehe 80ndate ulmekas. Palju plahvatusi, naljakaid soenguid ning oma ajastu vaimust kantud onlinereid. Samad suudab "T-Force" saladuslikul moel olla paljudest (või peaks ütlema lugematutest?) sarnastest kinopiltidest üle. Hoida enda tempo, peategelaste näitlemise ning täitsa viisaka storyline'iga huvi üleval. Minule ja Pjotrile läks igal juhul päris hästi peale. 6/10

Fuck you, cyberman!.

Uudishimulikud robotid proovisid ka seda seksivärki. Manuaaliks kasutati laua nurgale unustatud Maajat.

Cooli soenguga robo pidi seksist siiski suu puhtaks pühkima:(

Ja robotit tundis pilgust...

Krabat (2008)

Krabati raamatut ma pole lugenud. Ütlen selle piinliku asja kohe alguses ära. Seega, praegu olen selle filmi osas eelarvamustevaba ja jäävad ära etteheited tegelaskujude pilastamise ning süžee moonutamise osas.

Hulkurpoiss Krabat kõnnib salapärase kutse ajel vanasse vesiveskisse ning hakkab sealse ühesilmse peremehe selliks. Üsna pea selgub aga, et peremees on võimas must maag ning kord juba tema õpipoisiks hakanul pole enam veskist pääsu muidu kui jalad ees.

Selle mainin ka esimesena ära, et film mulle meeldis täiega. Selline võlurpoisi lugu, mis suutis mind Härri Potterist (mille teisest osast kaugemale ma pole viitsinud vaadata) märksa rohkem liigutada ning kaasa elama panna. Maagia oli maalähedasem ning tummisem, tegelaskujud ning ajastu hästi mõnusalt räpaselt ja vägivaldselt kujutatud. Näitlejad ja tegelaskujud head ning visuaalselt oli ka film silmale nauditav. Kui miski häiris, siis mõned lüngad süžees (mis tõenäoliselt raamatus said ideaalselt kaetud). Näiteks, miks vana ükssilm ikkagi pidi hoidma poisse kinni? Ammutas ta neist mingit jõudu ? Kes oli see soerd, kes käis öösiti konte veskis jahvatamas jne. Spoilerina nuriseks ka, et lõpp oli minu arvates liiga õnnelik. Ma lootsin ikka, et Krabat lõpuks saab ise veski isandaks. Aga no tühja kah. Igati nauditav vaatamine. Eks võtan nüüd mingil ajal ka raamatu näppe vahele. 8/10

The Punisher (1989)

Ütlen kohe ära, et mulle meeldis käesolev film märgatavalt enam kui 2000nendate aastate uusversioonid. Seletan kohe lähemalt ka põhjuseid. Esiteks maailm kus kõik märul aset leidis. See oli märgatavalt süngem ning pahelisem, kui uutes filmides, kus ei suudetud tegevuskohta pooltki niivõrd räpaseks, hämaraks ning julmaks mängida. Teiseks muidugi vahva Dolph Lundgreni peategelane. Tema hiiglasekasvu "Karistaja" mõjus "veenvalt" ja venna pealejäämine kõigis võitlustes tundus loomulik asjade kulg. Mees oli ikkagi fucking lihamägi kes peajagu vastastest kõrgem. Lisaks muidugi juustuhaisused kuid sellest hoolimata muhedad onelinerid mida tüüp igas olukorras suutis puistata. Kolmandana oli lugu ise samuti ladusalt jutustatud. Yakuzad ja üldse kogu jaapani teema ol  mõnus ning lõpplahendus sisaldas väikest vahvat twisti.
Tuleb taas nentida fakti, et 80nendatel tehti märksa paremaid superkangelaste filme kui tänapäeval. 7/10

Kolmas PöffBöff peetud

Kuigi filmiblogijate kolmas kokkutulek oli algselt planeeritud Neeme maalilisse kalurikülla siis sai tehtud plaanidesse viimase hetke muudatus ning lükatud vahelduse mõttes toimumiskoht hoopis Pärnu lähistel Vatlas asuvasse imekaunisse maatalusse.

Koha lahke pakkumise eest suured tänud lähevad ransho peretütrele Evale. Koht oli tõesti suurepärane. Kui sel nüüd muidugi puudusi otsida siis oli selleks asukoha kaugus Tartust. Vähemalt ei tohiks Tallinnlased küll hädaldada. Seekord pidid Tartlased ikka tõsise vägilasmatka ette võtma. Sõitma hakkasime nimelt kahe autoga juba kella nelja paiku (okei neljapaiku hakkasime siiski alles provianti kokku pakkima). Kohale jõudsime aga alles kell kümme öösel, või nibin-nabin paar minutit hiljem.

Autod olid mehitatud järgnevalt: Minu sõiduvahendis leidsid kohad Jaan, püha isa Priit ja Mannustein. Onu Kalveri autosse potsatasid Jaanus, Andres ning isuäratav ja hiigelsuur pitsa. Sõidul endal pikemalt ei peatuks. Läks täiesti viisakalt koos naljatuste ning muude pisitempude saatel.

Kohalejõudes oli kohalik taluperemees Junk juba süüdanud karjamaale lõkke ning Tallinna koorekiht oli kogunenud troppi selle ümber. Sai tervitusi jagatud, fotosid tehtud ning Trashi lapsepõlve seiklusi kuulatud. Mingihetk kui lõke juba kustumise märke ilmutas veeretasime end kohaliku talu kööki ning seal jätkus mõnus vestlus ja erinevate vägijookide degusteerimine meeldivas omas tempos varavalgeni. Telki, Onu Kalveri kõrvale, pugesin alles esimeste päikesekiirte valguses ning magasin vapralt lõunani.

Lõunapaiku selgus kurb tõsiasi, et paljud meeldivad Talnased nagu näiteks Trash ja Mart plaanivad juba tagasi kodulinna veereda. Seepärast, et veel viimast võtta lõime lauamängurite laagri kõrvale võssa üles väikese laagri kus vähemalt kolmeni küll Rick Mayalli, arvutimängude ja filmiteemadel jutlesime (peamiselt Conani).

Saatsin viimaks pisarsilmil kallid jutukaaslased autole (autojuhiks oli muide ei keegi muu kui Trash ise) ning suundusin hamba alla pistetavat ja toiduks nimetatavat sodi otsima. Isegi leidsin. Seejärel tuli juba viktoriin milles jäime teisele kohale puhtalt tänu sellele, et finalistid Jaan, MNC ja Jaanus tegid räigelt sohki. Seejärel jätsin Onu Kalveri ja veel valitud härrad vaatama "Evil dead 1"'te ning suundusin sauna.

Saunas pean tunnistama seda, et suitsusaun võttis must tossu välja. Peale pisikest aega laval olekut pidin tunnistama, et ei suuda. Kobisin seetõttu esiti alumisele astmele ning lõpuks lihtsalt põrandale. Ja isegi seal suutis kuumus mul seljanaha kärssama tõmmata. Käisin seetõttu kaks korda koos Onu Kalveriga tiiki hüppamas.

Minu kui kroonilise sauna vaenaja kohta on see hea tulemus. Tundub, et aegamööda hakkab juba ununema see aeg kui mul maakodus oli aastaid ainukeseks pesemiskohaks lagunema kippuv vana saunanässakas.

Lisaks saunale köeti sütega hõõguma ka grill kus küpsetati liha, aktiivselt tõmmati käima viinajoomise töötuba ja andsin koos O.K abiga veel pisikese interviuu. Saunaskäigu mõnu muidugi tumestas kurb lugu Adiga kes vette hüpates suutis enda jalale koledasti viga teha. Peale mõningaid külmi kompresse viisime sõjasangari oma telki puhkama.

Mingiaeg sai ka kolitud saunast tagasi köögilauataha. Kuhu ilmus välja ka Adi keda valutav jalg ning igasugused piduliste ja metsaelajate hääled kuidagi magada ei lasknud. Sealt suundusime siis Mardi kingitud viskiga uljalt maja taha (ei tahtnud pererahvast ju segada hilisel ajal) vanasse autobussi vrakki kus läks käima viskijoomise ja homoerootiliste naljade töötuba. Naeru jätkus niikaua kuni pudel lõppes. Siis adunud, et alko on otsas suundusime tasahiljukesi tagasi peahoonesse. Vahepeal sai ka vembuna MNC telki autoratas veeretatud. Ning sellega minujaoks päev saigi lõpetatud. Kobisin alguses maja teisele korrusele. Aga kuna seal oli õhk üsna paks siis peagi lippasin tagasi O.K telki (kus sain suisa üksi laiutada).

Hommik, nagu arvata oli, saabus peale kahepäevast pummeldamist raskemalt. Kõhus oli peamiselt kuidagi imelik. Õgisin vatsa küll rasvaseid kartuleid ning vorstikesi täis aga niru tunne ei kadunud. Pigem hoopis süvenes. Seega oli tagasisõit mulle üsnagi raske. Esiteks kohutav unekas ning teiseks kerge kõhuvalu.

Kokkuvõte: Tore pidu oli, nalja, napsu, hulga lolli ja liiga tarka juttu sai aetud. Pugitud häid MNC ning OK vaaritatud roogi. Saunatatud, allikas supeldud ja värki. Nagu juba varem ütlesin: üks on juhus, kaks kokkusattumus ja kolm traditsioon ehk siis PöffBöff on tulnud, et jääda. Kohtume juba paar päeva varem kui aastapärast.