Mustvalgete või hallide tegelaskujudega filmid pole head, see on selge igale filmisõbrale. Samas pole mõnusad ka üdini mustad filmid. Näiteks nagu praegune. Kogu filmi peale pole mitte ainustki sümpaatset tegelast, kellega samastuda või kelle suhtes empaatiat tunda. Peategelane oli naisepeksjast alkohoolik, tema kaasa hüsteerikust loomapiinaja ning neid külastav sugulane hipist nümfomaan ja kasuahne väike libu. Võta üks ja viska teist.
Seega pole imestada, et pool filmi tundsin üsnagi selget tüdimust ja isegi õrna vastumeelsust edasivaatamise suhtes. Sellest hetkest alates kui film hakkas E. A. Poe "Musta kassi" suunas tüürima kerkis aga huvi taas ja lõpplahendus oli küll etteaimatav aga väga hea.
Kass see on ikka üks salapärane elukas, tema juba oma kiusajale kättemaksmata ei jäta.
7/10
Postitused
.jpg)
2 kommentaari:
Eks need Sergio Martino giallod olegi kõik sellised keskmised tükid, kõlbavad vaadata aga mitte midagi erilist, nii ka selle filmilooga. Argento ja Bava paremate päevade ja isegi Fulci üksikute sähvatuste vastu ikka ei saa.
Kahjuks on sul vist õigus. Peaks keskenduma rohkem teistele rezisööridele ja Martino filmid sinnapaika jätma.
Postita kommentaar